„Eesti mängu“ võitis Erle Loonurm: lõpus tekkis kerge sportlik hasart (1)

Saates osalemiseks andis Erle jaatava vastuse üsna kohe. “Ootasin toredat meeleolukat mängu, töötan igapäevaselt uudistes ja meelelahutuslikes asjades ei olegi olnud võimalust varem osaleda. See oli uus, huvitav ja teistmoodi kogemus. Kui tore meeskond pakub osalemist, ei näe põhjust ära öelda,” põhjendab ta. Erle usub, et eduka osalemise “Eesti mängus” tagab kombinatsioon kolmest asjast: intuitsioon, teadmised ja tahe. “Need tõid ka lõpuks võidu.” 

Kõik neli mängu olid Erle sõnul erinevad. “Esimene saade oli võib-olla kõige kergem, see oli uudne ja ma ei osanud midagi oodata. Seal oli vähem ka rebimist. Teine mäng oli tasavägisem, kolmas ja neljas juba parajad rabelemised. Saated olid erinäolised ka seetõttu, et inimesed on erinevad: ei saa võtta ühe puuga, et lihtsalt lähed ja seisad, väga palju sõltub ka vastastest. Iga mäng oli kihvt kogemus, tore on osaleda hoopis teise formaadiga projektides, mis erinevad minu igapäevatööst. Sain kindlasti ka palju uusi teadmisi,” meenutab ta. 

“Osalemine jäi lõpuni minu jaoks mänguks, võita on muidugi tore ja see tunne väga hea, aga läksin alati kohale mõttega: vaatame, mis saab, peaasi, et mängulust säilib ja ei hakka nui neljaks midagi tahtma või suruma. Sellel ei ole lihtsalt mõtet, sest kõikidele küsimustele polegi võimalik vastust teada. Kui lõpus rebimiseks läks, tekkis kerge sportlik hasart, aga enamasti suhtusin sellesse tõepoolest kui mängu,” sõnab Loonurm.

“Loogiliselt peaks olema minu jaoks kõige lihtsam teema kultuur, aga selles mängus sai tõestust, et ega see kategooria polegi niivõrd oluline. Küsimused on piisavalt krutskeid täis, sa kas nuputad vastused kuidagi välja või mitte. Mul oli kohati tunne, et kõige kergemalt tulid vastused hoopis spordiküsimustele,” ütleb Erle. 

Finaalsaates läks Erle vastamisi Tõnis Niinemetsaga. “Oi, see oli väga tore ja vaieldamatult kõige lõbusam saade. Tõnis on teada tuntud hea huumorimeelega ja hoidis meeleolu üleval. Polnud klassikalist finaali tunnet, närvist rääkimata. Selle finaali teeksin küll uuesti läbi, sõltumata, mis tulemus oleks,” kirjeldab ta. 

Mälumänguga on Loonurm varem veidi kokku puutunud. “Olen lapsena vaadanud palju “Kuldvillakut” ja põhikoolis tegin sinna isegi küsimusi. See oli küll väga lühikest perioodi, võib-olla poole aasta jooksul tegin paar teemaplokki. Teine kogemus oli päris pisikesena, kui korraldasin vahel perele reede õhtuti viktoriine: nemad istusid laua taga, vastasid küsimustele ja andsin võitjale pärast isetehtud auhinna. Seega väike soon on olemas, aga ma ei ole kindlasti mälumängur, kes istub entsüklopeedias ja teab igasuguseid asju. Kui küsid pikimat jõge või suurimat linna, ei oska ma tõenäoliselt vastata. Ma ei läinud pool professionaalina sinna saatesse,” räägib Erle.