Film

ARVUSTUS | Christopher Nolani „Tenet“ paneb sind Tallinna uue pilguga vaatama 

Sten Kohlmann, 26. august 2020, 15:31
Laagna tee kihutamisstseenid jäävad meelde ning selleks ei pea vaataja olema lasnamäelane, tallinlane või isegi eestlane!Foto: Vida Press
Oleme juba päris pikalt nalja heitnud, et Christopher Nolani uhiuus põnevik „Tenet“ on kõige suurema eelarvega Eesti film läbi aegade. Ent nüüd, mil linateos oma silmadega nähtud, polegi see enam nali. Ei, pigem on tegemist reaalsusega, kuna ilma Eestita variseks stsenaarium kokku nagu kaardimaja sügiseses tuules.

Okei, tegelikult oleks Nolan sel juhul oma mölluka tegevuse lihtsalt teise riiki ümber kolinud, kuid see ei muuda fakti, et Tallinnal on teoses üpriski kandev roll. Osad me kauni riigi pealinnas üles võetud kaadrid kannavad küll võõrast nime (Linnahalli stseen esindab Ukraina ooperimaja, Maarjamäe asub nüüdsest Oslos), ent Lasnamäe kanalis ja Pärnu maanteel üles võetud stseenidest on puudu vaid suitsupääsukeste tiibade plagin ja teepervel kasvavad rukkililled.

Mitmed filmi kaadrid kubisevad kodumaalastest. Küll aga tuleb enda massistseenist üles leidmiseks kunagi hiljem soetada Blu-Ray plaat, sest kinos pole võimalik aega seisma panna.Foto: Vida Press

Osaliselt viskavad kodumaised kaadrid kaikaid me tähelepanu kodaratesse, sest loo jälgimise asemel kipuvad silmad taustal ekslema. „Kas ma nägin seal taamal oma sõpra? Appi, nad astusid just Kosmose peatuses trammi peale. Kuule, ma näen siit ju oma kodu!“ Tegelikult ei tasu pead väga norgu lasta, kuna filmist arusaamiseks peab seda nii või teisiti mitu korda vaatama.

„Tenet“ on spioonipõnevik, mis räägib loo nimetuks jäävast Peategelasest, kes hakkab võitlema ajaterrorismi vastu. Ometigi pole tegemist traditsioonilise ulmekaga, kus ajas rändamine keskne teema. Nolan on valemile lisanud nüansse, mis panevad vaatajat pead kratsima ning pidevalt endalt küsima: „Oot, mis nüüd täpselt juhtus?“ Sestap on natuke keeruline narratiivi lähemalt kirjeldada. Seda peab ise nägema, et uskuda.

Jah, see on meie enda Linnahall ning jah, nad lasid selle õhku!Foto: Vida Press

Nolani filmidele omaselt jõuab ekraanile ohtras koguses seletusi ja seda õigustatult – lisaks sellele, et vaatajale tuleb selgeks teha mis toimub, peavad nad ka aru saama millal toimub. Ometigi tundub, et lahtiseletamist peaks linateoses veelgi rohkem olema. Liikuvaid osakesi ja mutrikesi on niivõrd massiivselt, et tahes-tahtmata jäävad mõned olulised detailid kas märkamata või lähevad ühest kõrvast sisse ning teisest sama kiirelt välja.

Nolani lembus keeruliste ja mitmetahuliste süsteemide vastu on kahjuks pisut tahaplaanile jätnud tegelased. Siin-seal üritatakse keskenduda karakterite omavahelisele keemiale ja nende suhetesse investeerida, ent kahjuks on raske ühtegi tehingut lõpule viia. Üheks heaks näiteks asjaolu, et siinkirjutaja märkas Robert Pattinsoni tegelaskuju nime alles filmi viimases veerandis.

Robert Pattinsoni ja John David Washingtoni tegelaskujude vahel oleks justkui tekkimas pisikene keemiline reaktsioon. Kahjuks ei luba Nolan sel piisavalt palju areneda.Foto: Vida Press

Mõningatest arvustustest on kuuldavasti läbi käinud asjaolu, et näiteks Peategelast kehastaval John David Washingtonil jääb vajalikust karismast puudu. Võttes aga arvesse tema unustamatult sarmikat rolli 2018. aasta filmis „BlacKkKlansman“, tuleks oma noomivad näpud suunata kellegi teise poole. Pigem on antud situatsiooni põhjustajaks asjaolu, et Nolani visioon on tõsine, poliitiline, teaduslik. Aeg-ajalt tehakse muidugi ka nalja, ent needki momendid on pigem stoilised.

Sünktõsisest õhustikust hoolimata on näitlejatööd suurepärased. Suurimad kiidusõnad suunaksin eraldi Kenneth Branaghi poole, kel põhja-iirlasena lasub tähtis vastutus kehastada õelat Vene oligarhi. Mõneti üllataval kombel suudab mees seda teha niivõrd hästi, et mitte kordagi ei sammuta stereotüüpsetel radadel – selles filmis ei pea kuulama aktsendist nõretavat inglise keelt. Samuti on tore näha Robert Pattinsoni jätkuvat kasvamist näitlejana. Tagatipuks jääme lootma, et John David Washingtoni kõrge lend saab tänu „Tenetile“ veelgi rohkem tuult tiibadesse.

Visuaalselt on tegemist muljet avaldava sooritusega. Iga märulistseen on suurejooneline spektaakel. Vahel harva jääb häirima kaameramehe värisev käsi, kuid üldiselt jõuab hõbeekraanile möll, mis eirab aja ja ruumi tavapäraseid seaduseid. Mõnikord ei jõua aju seda kõike läbi töödelda. Pisema kivi viskaks linateose montaaži kapsaaeda. Nimelt tundub aeg-ajalt, et 2,5 tunni pikkusel filmil on kuskile kiire.

Ekraanile jõudvaid praktilisi efekte tuleb vaid kiita. Moment, mil ühte laohoonet rammib reaalne reisilennuk, on linateose üks meeldejäävamaid.Foto: Vida Press

Märulistseene (ja tegelikult valdavat enamust filmist) saadab helilooja Ludwig Göranssoni loome, mis süstib igasse olukorda parajalt pinget. Nii tekib isegi vaatajal kerge ärevus. Siiski peaks kinokülastaja arvestama, et kõrvadel väga tihti puhata ei lasta. Lisaks hektilisele helireale kärgivad pimedas saalis plahvatused ning laulavad tulirelvad. Muide, ka heli liigub ajas mõlemas suunas.

Nolan on tõdenud, et ammutas „Teneti“ tarbeks inspiratsiooni James Bondi filmidest ning kohati on seda aimata. Mõlema puhul saame rääkida identiteedist, mis „suurem kui elu“. Samuti saab süüdistada nii „Tenetit“ ka ka Bondi seeriat selles, et vahel keskendutakse liialt ägedana tunduvale madistamisele, unustades sellega filmide inimlikuma poole.

Kui Bondi puhul hajutab probleemilt tähelepanu karismaatiline kangelane, siis „Tenet“ enda puuduseid nii oskuslikult varjata ei suuda. Seetõttu ei saa me pärjata filmi Christopher Nolani senise parima linateose tiitliga. Küll aga on tegemist nauditava kinoelamusega, mida peaks lausa mitmel korral vaatamas käima.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee