Film

Eestlase film võitis tudengi-Oscaritel esimese koha: seda on nii raske uskuda! 

Merilyn Närep, 21. oktoober 2020 22:10
German Golub virtuaalsel auhinnatseremoonialFoto: Kuvatõmmis
„Seda on nii raske uskuda, et ei oska üldse reageeridagi,“ sõnas septembris Eesti režissöör German Golub, kelle film võitis Ameerika Filmiakadeemia auhinna tudengifilmide kategoorias. „Ülimalt suur au ikkagi.“ Rahvusvahelise mängufilmi kategoorias kuulutati võitjaks kolm filmi, mille paremusjärjestus tehti teatavaks 21. oktoobril – esimesele kohale platseerus Golubi film!

„Meie töö sai tehtud, kui film valmis sai. Nüüd ta elab oma elu ning mõjutab inimesi nii palju,“ tunnistas Golub kuuaega tagasi, et nende asi on ainult kõrvalt jälgida ja kaasa elada. „Kuid loomulikult iga sammuga enesekindlus hüppab üles alla kogu aeg.“

Lisaks tudengi-Oscarile anti filmimeeskonnale luba kandideerida 93. Oscaritel lühifilmi kategoorias. „Siiski peab läbima kõik etapid uuesti, sest tudengi-Oscar oli meistrivõistlus, nüüd on tegemist olümpiaga,“ tunnistas Golub.

Mis see noorrežssöörile tähendab? „Ma ei ole kunagi sellises positsioonis olnud ehk ausalt öeldes ei teagi veel. Kindlasti tähendab see, et meid on märgatud, vaadatud ja kõrgelt hinnatud,“ selgitas noormees ning lisas, et tunnustus annab päris tugeva tõuke talle, tiimile ja koolile.

Samal teemal

Kokku kandideeris auhinnale 1474 filmi. Rahvusvahelise mängufilmi kategoorias kuulutati võitjaks kolm filmi, mille paremusjärjestus tehti teatavaks 21. oktoobril.

Vaata otseülekannet SIIT. German Golubi auhind alates 28ndast minutist

Parim rahvusvaheline mängufilm:
Kuldmedal - German Golub "Mu kallid laibad" (Balti filmi- ja meediakool)
Hõbemedal - Percival Argüero Mendoza "Crescendo" (Centro de Capacitación Cinematográfica)
Pronksmedal - Marie Mc Court "I Was Still There When You Left Me" (Institut des Arts de Diffusion)

Allpool taasavaldame augusti lõpus ilmunud artikli.

Eesti režissöör German Golub ja tema film „Mu kallid laibad“ hakkab püüdma tudengifilmide Oscarit. „Unise peaga kirja lugedes ei saanud ma mitte midagi aru,“ meenutab German, kuidas ta nominatsioonist teada sai. 

„Hommik algas nagu iga teinegi. Umbes kella kuue paiku hakkasin valmistuma tööpäevaks ja lugema oma meile. Pärast poolfinaali saamist ei tulnud mulle üllatusena, et Student Academy Awards (SAA) (tudengifilmide Oscarite väljaandja – toim) mulle kirja saadab,“ selgitab German, et tal polnud sel hetkel õrna aimugi, et tema film pääses nominentide hulka.

Esimene emotsioon, mis Germani peast läbi käis, oli sügav arusaamatus. „Olin veel unine ja pidin kirja mitu korda läbi lugema, et tekiks väike arusaam. Lõpuks, kui kohale jõudis, tekitas see segaseid tundeid,“ tunnistab noor režissöör. 

„Mõtted olid igal pool laiali – peaks seda sündmust kuidagi nüüd tähistama või jagama, aga samal ajal tuleb ka tööd teha,“ sõnab mees, et pidi aja maha võtma. „Lõpuks otsustasin, et peab esialgu tööd tegema ja siis päeval loen veelkord uuesti, et aru saada, mis päriselt juhtus. Loomulikult andsin koheselt teada filmi meeskonnale.“

Germani sõnul on märkimisväärne asjaolu, et tema teada pole ükski Eesti tudengi film, mis on toodetud Eestis, nii kaugele ehk SAA finaali jõudnud. „See näitab mitte ainult meie kui Eesti tudengite, vaid ka filmimaastiku, hariduse ja võimaluste muutust ning arenguid läbi aja. Mis puudutab mind, siis mul on suur au esindada meie riiki ja ülikooli.“ 

Film surmaga seotud kogemustest

Film räägib noormehest nimega Erki (Ruuben Joosua Palu), kes jääb koos oma voodihaige emaga (Vilma Luik) võlgnevuse tõttu korterist ilma. Poiss peab leidma raha, et pere korter tagasi saada, ja võtab vastu pakkumise töötada laibavedajana. Tema uueks töökaaslaseks saab usklik, eriti enesekindel ja juba viisteist aastat laibavedajana töötanud alkohoolikust Ott (Erki Laur). 

„Selle filmi idee sündis mõttest, et tänapäeval on paljud eluetapid meie silme eest peidetud või kommertslikuks muudetud. Selleks on omad põhjused, kuid inimestel võib tekkida võlts tunne, et oleme justkui surematud ja sellisel juhul ei ole võimalik elada nii-öelda päriselt. Ilma valguseta ei ole varju ja vastupidi; kui inimene ei tea, mis on rõõm, siis ei tea ta, mis on kurbus. Nii on ka surmaga. Kui sa ei mäleta, mis on surm, ei oska sa ka elada. Kokkuvõttes räägib film väärtustest,“ sõnab German.

Kuigi German on ka ise sedasama tööd teinud, ei ole film autobiograafiline. „Ma tahtsin teha loo, kus üks inimene kogeb midagi, millega paljud meie ühiskonnast kokku ei puutu. Iga töö peab olema ära tehtud, aga kes seda teeb ja mida need inimesed tunnevad, selle peale me tihti ei mõtle.“

Kogu võtteperiood oli režissööri sõnul päris pingeline. „Me filmisime Tallinnas, Viljandis, Valgamaal, Kolkjas, Alatskivis ja mujal Tartumaal. Kuigi see on lühifilm, on meie filmis kaks põhitegelast ja ligi kümme kõrvaltegelast, keda kehastasid professionaalsed Eesti näitlejad. Seda kõike koordineerida, transportida ning filmida vajalikud stseenid suure tempoga oli paras väljakutse. See oli võimalik ainult tänu tugevale ettevalmistusele ja kogu filmigrupi täpsusele,“ tunnistab German, et ilma tahtejõuta poleks see film valminud.

Võrdleb filmitegemist tippspordiga

Germani filmipisik sai alguse kinos käikudest. „Ma mäletan väga hästi Pärnu Mai kino, kus sai mitmeid kordi istuda roheliste ebamugavate toolide peal. Ükskõik mida ma ka vaatama ei läinud, tundus film alati nii päris. Sealt tekkiski huvi ja soov saada ekraani teisele poolele. Hakkasin ise midagi proovima ja nii see läks,“ selgitab ta.

Noor režissöör on võtnud endale eesmärgi teha oma tööd nii hästi kui oskab ja nii kaua kui saab. „Filmitegemist võib võrrelda tippspordiga – ennast peab kogu aeg vormis hoidma. Treenima, juurde õppima ja oma tegevusi analüüsima.“ German tunnistab, et tal on ka uued projektid käsil. „Aga jätaks selle laiema ringi jaoks saladuseks, usun, et kui töö on tehtud, siis räägib see ise enda eest.“

Küsimusele, kus ta end viie aasta pärast näeb, on German harjunud enda sõnul alati ühtmoodi vastama: „Mul ei ole võimet kahjuks tulevikku näha. Milles olen kindel, on hetk. Hetk, mis on nüüd ja praegu. Seega proovin jälgida seda nii palju kui saan ning elu ise näitab, mis viie aasta pärast saab.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee