Ma enam ei mäleta täpselt, et miks, aga ma olen ka kunagi Mikk Pärnitsa pikalt sügavale kohta saatnud. Eks see oli mingi laetud FB-vestlus, mitte mingi reaalne vaidlus. Aga kas teile ei teki tunnet, et kuskil on tekkinud loogikaviga ja kognitiivne dissonants, kui pidevalt enda ebakorrektseid seisukohti kaitsev EKRE toob endale ebasobiva inimese vastu rünnakuks tema endised avaldused?
Sisuliselt saame joonistada narratiivi:
EKRE - cancel-kultuur USA-s on vasakliberaalide vandenõu.
Vasakpooled - cancel-kultuur aitab võidelda väiksemate subkultuuride stigmatiseerimise vastu.
Ja siis:
EKRE - käntseldage Mikk Pärnits tema endiste avalduste pärast ära.
Vasakpoolsed - jätke Pärnitsa varasemad ütlused tähelepanuta.
Mõlemad osapooled räägivad endale vastu. Ja seda väga-väga tugevalt. Vahet enam pole, mida inimesed enam teevad, vaid põhiline on see, mida nad kunagi rääkinud on.
Ma siiani võtan mütsi maha Pärnitsa ja tema käigu ees vahetult enne 20. augustit. Muuta siiamaani täiesti ebaoluline üritus oluliseks päevapoliitiliseks küsimuseks, seda veel eriti endavastase rünnaku vaieldamatu paratamatusega, on miskit kiiduväärt. Mida peakski vaba ühiskonna tundlik inimene tegema.
Aga kõik see viib meid 2020. aasta õnnetusse. Kumbki osapool ei tahagi näha, et mida teine teeb ja miks ta teeb. Põhiline on nõuda cancel-kultuuri kõikjale, nõuda endale mittemeeldivate arvajate tsenseerimist.
Keskeale ligineva valge ja heteroseksuaalse mehena ei ole ma kõigega Sveta Grigorjeva avaldustega lõpuni nõus, aga tegelikult on vaja, et ka need arvamused saaksid välja öeldud. Et ei tekkiks olukorda, mis juhtus eelmiste valitsuste ajal, kus teatud maailmavaade oli naeruvääristatud ja madaldatud. See viis lõpuks EKRE valitsuse jõudmiseni ja üleüldise populismini.
Äkki võiks sellest õppida, et ühiskonnas on väga palju erinevaid arvamusi ja nad kõik peaksid end avaldada saama. Ja me kõik peaksime eelkõige mõtlema, et miks need arvamused meie väikeses ühiskonnas levivad. Mitte hakkama neid kohe maha matma.
Kommentaarid