Andrus Kivirähk 50: mis seal ikka nii väga tähistada on?

Oma sünnipäeva peab kirjanik tagasihoidlikult. “Ma tunnen, et see on väga ootamatu ja pealesunnitud üritus. Mis seal ikka nii väga tähistada on?“ ütleb Kivirähk, et palju lihtsam oleks kui keegi üksteise vanust ei teaks. “See on kuidagi väga piirav, mida tohib ja mida ei tohi teatud vanuses teha.“

Noores eas Kivirähk sõpradega suvel sünnipäevapidusid ei korraldanud. “Praegu jah tore, aga lapsena oli see ikka paras piin. Sellel ajal ei olnud ka mobiiltelefone ja sotsiaalmeediat,” meenutab ta vesteldes hea sõbra Mart Juurega.

Siiani ei kasuta Kivirähk Facebooki ega ka muid sotsiaalmeediakanaleid. “Ei tea jah, kuidagi on see must mööda läinud,” räägib kirjanik, et puudust ta nutitelefonist ei tunne.

Andrus leiab, et peale kirjutamise ta muud teha ei saakski. “Kirjutamine on praktiliselt ainuke tegevus, mida ma oskan. Ma ei oska autot juhtida, remonti teha ega muid töid ei mõista,” ütleb Kivirähk, kes juba lapsepõlves kirjaniku ametist unistas.

Kirjutamist Andrus viimasele hetkele ei jäta, vaid pigem on ta uue kirjatükiga enneaegselt valmis. “Ma olen ikka selline autor, et kui lepime kokku tähtpäevaks aprilli, siis ma tavaliselt annan näidendi üle esimesel jaanuaril. Neli kuud varem. Ma hakkan enamasti kohe tegema. Mulle ei meeldi selline närvilisus, et tähtpäev läheneb,” räägib ta.