Rein Rannap: Ruja nõukogudevastasus väljendus nii tekstides ja helikeeles kui ka pikkades juustes ja riietuses

„Magasin 20. augustil 1991 rahulikku und Lõuna-California ülikooli ühikas, kui raadioäratuskell mind äratas. Parasjagu olid uudised ja raadio hakkas mängima just hetkel, kui öeldi, et Eesti kuulutas välja iseseisvuse,“ meenutab Ameerikasse õppima asunud helilooja Rein Rannap oma esimest ehedat ja isegi ehmatavat emotsiooni seoses Eesti vabaks saamisega.

Sündmusest sai Rannapi jaoks omamoodi tõuge Ameerika unelma täitumiseks. „Eks see uudis aitas mind sisseastumiskatsetel ülikooli – kõik vastuvõtvad õppejõud mainisid seda tunnustavalt. Tähistasime koos kõigi Los Angelese kandi väliseestlastega sealses Eesti majas.“ Ta mäletab ka, kuidas üleöö muutunud situatsioon tõi kohalike eestlaste seas endaga kaasa vastakaid tundeid. „Mul on see meeleolu hästi meeles: kõik olid sügavas hämmingus. Ühelt poolt muidugi rõõm kodumaa vabanemise üle, teisalt aga kogu nende pikaajalise identiteedi – poliitiliseks pagulaseks olemise kokkuvarisemine.“

Nüüd, 29 aastat hiljem, istub ta 20. augustil lauluväljakul klaveri taha, et tuua koos orkestri ja rokkbändiga publiku ette rujafoonia (ehk rokkbändi Ruja muusika muteerumine sümfooniaks) pealkirjaga „Roostevaba maailm“, millega Rannap loodab taaselustada mälupilte päevast, mil Eesti taas vabaks sai.