Linnavalitsus pidas rassismivastase etenduse pealinna trammidele mõeldud reklaami liiga rassistlikuks (1)

“Suhtun loomingusse üpris lihtsalt, kui on midagi öelda või mingi teemaga vaja tegeleda, asun asja kallale. Vorm ja viis selgub asjade käigus. Kõige olulisem on minu jaoks leida midagi, mis oleks väärt tegemist. Katsun olla avatud sellele, mis meie ümber toimub,” räägib vabakutseline lavastaja Jarmo Reha, kelle etendus “WhiteWash” peagi lavale tuleb.

Reha sõnul tegeleb lavastus meie kui eestlaste kihistatusega. “Väikese rahvana, olles keerulises geograafilises ja ajaloolises positsioonis, pole meil olnud maailmas suurt vabadust ja võimalust leida seda, mis oma. Nende nii-öelda võõraste laenudega lavastus tegelebki: küll oleme Ida-, küll Lääne-Euroopa osa ja võtnud baltisakslastelt omaks laulupidude traditsiooni. Meie jalge all ei ole identiteedi mõttes kindel pind. Seda jaburam on olukord, et tegeletakse ekstreemsete ja võõraste paremäärmuslike ideoloogiate kopeerimisega. Idee ja definitsioon, et oleme valged, ei ole meie sünnitis. “WhiteWash” pakub võimaluse neid paradoksaalseid kihte tajuda,” räägib ta. 

“Lavastuse idee sündis reisikogemusest Senegali. Viibisin seal tööreisil, et luua rahvusvahelist koostöölavastust "Long live the life that burns the chest" Brüsselis. Olime filmimas ühes väikese linna bussijaamas, jalutasin seal kohalike mustanahaliste sõpradega otsides lokatsioone, kui üks vanem naisterahvas minu poole sisistas ja ütles silma sisse vaadates: "Vastik!". Sain aru, millel rünnak baseerus: selle taga oli pikk kolonialismi ajalugu, millega mina inimesena kahjuks suhestuda ei saa. Olen valge, kuid vastutust võtta justkui ei saa. Sain aru, et Lääne- ja Ida-Euroopa vahel on olemas mingi erisus, mida maailm ei näe ega mõtesta, kuid millega meie kui kohalikud siiski tegelema peame. Ka valgetel on olemas erinevad varjundid, on aeg nendest asjadest rääkida,” kirjeldab lavastaja.