VIDEOINTERVJUU | Piret Krumm: „Kui asjad lähevad nihu, siis jooksen emme juurde. Olen selline hea memmekas natukene, aga ma naudin seda.“

„Ma ei ole seda veel päriselt üles leidnud, mida ma teha tahaks. Võib-olla see kevadine pakikulleri-kogemus andis kinnitust, et töö, mida teed, peab tõesti olema midagi sellist, mida sa naudid. Kui lähed kuskile tööle, mis on sulle vastukarva, siis see ei toimi pikema aja vältel. Lõpuks läheb ikkagi kõik nihu,“ on vabakutseline näitleja Piret Krumm (31) praeguses muutunud maailmas mõelnud, et peaks ka mõne muu ameti lisaks õppima.

Kevadel jäi vabakutseline näitlejanna koroonakriisist tingitud eriolukorra tõttu töötuks. Piret ei jäänud aga käed rüpes istuma, vaid otsis raha teenimiseks uusi võimalusi ka CV Keskuse töökuulutuste lehelt. Lõpuks näkkas ja ta sai tööd pakikullerina. Kahjuks kestis rõõmu vaid kaks nädalat. Tööd otsis Piret ka sotsiaalmeedia abil, kus oli piltidel riietunud keskaegsesse kostüümi ja kirjeldas, milliseid rolle suudab eriti hästi välja mängida. Pakkumisi tehti talle mitmeid, kuid kõik olid vaid lühiajalised.

Lõpuks otsustas ta koos operetilauljast ja näitlejast ema Katrin Karisma ja sõbranna Sveaga avada Kloogarannas kodukohviku. Hiljem laiendas tegus näitlejanna haaret ja annab oma kodukohvikus ka kontserte „Kloogaranna randevuu“, kus esitatakse nii Eesti, kui ka välismaa artistide loomingut.

Piret, on sind miski selle kohviku pidamise juures ka rabanud? Mingi üllatusmoment, mille peale sa poleks uneski tulnud?

Ma arvan, et kõik see olme pool. Kust saada kõige odavamalt lauad-toolid? Kuhu paigutada prügi? Kus kliendid häda saavad teha? Kõik sellised argised asjad. Igapäevaselt ju ei tegele sellega. Mis oleks kõige efektiivsem? Mis kõige ökoloogilisem? Selliste asjade peale mõtlemine ei ole üldse huvitav. See on justkui köögipool.

Selleks, et kohvitajal oleks hommikul soojad pirukad nina ees, pean mina hommikul tõusma kell viis, et taigen kerkima panna. Vanasti mõtlesin, et keerad endale lihtsalt mingi tatraroa valmis, mis seal ikka. Kümme minutit ja tehtud. Aga kui teed teistele inimestele ja suuremas koguses toitu, mis peab ka hästi mekkima, siis see on päris keeruline. Hommikul ei saa kööki minna tusaselt, et jälle pean hakkama möllama. Sul peab olema hea tuju. Muidu läheb kõik pekki. Igapäevaselt sa isegi ei mõtle selliste asjade peale.

Kui süüa teed, siis pead olema natuke armunud olekus. Mõtlema nende inimeste peale, kellele rooga valmistad. Tuleb suunata seda tegevust läbi mingisuguse hea emotsiooni, sest tainas on nii kapriisne. See pärmitainas eriti. Võid teha iga kord täpselt samamoodi, aga tulem on iga kord täiesti erinev.

Küpsetasid täna hommikul spetsiaalselt mulle koogi. Vaatame kohe, mis tujus sa olid.

Koogi nimi on „Laisk perenaine“, sest see on imelihtsalt tehtud kook. See on üks minu lemmikumaid. Kohupiim ja vahukoor - need imehead asjad seal sees. Tegin seekord mustika ja kookosega.

Oletame, et olen üks nipsakas klient ja ütlen sulle, et teie koogikene on natukene toorevõitu. Pisut isegi nagu vedel. Kuidas käitud? Kas ütled kepsakalt „ups“? Kuidas sellise situatsiooni lahendad? 

Vaata meeleolukat videointervjuud!