„Sellist sooja suvepäeva sel aastal enam ei tule.“ Ma arvan, et ma olen tänavu tema suust seda lauset kuulnud nii 15–20 korda. Ja august pole veel poole pealgi. Kiire analüüs lubab järeldada, et vähemalt ilma poolest ei saa maailmalõpu nägu 2020. aastale eriti midagi ette heita.
Inimene ei anna endale hõlpu
Aga palav on! Sellist lämbet kuumust mäletan täpselt kahe aasta tagant, kui jõudsin öise lennuga hommikul Rooma ning pidin kompsudega mitu tundi mööda linna kolistama, et hotelli registreerimise alguseni aega parajaks teha. Otsustasin palavusemõtted asendada ajalooteadmistega ning patseerisin kohe Colosseumi juurde, mis andis tublisti usku inimkonna talumisvõimesse. Ehk polegi praegused põlvkonnad kõige enesekesksemad, ahnemad ja rohkem hukas tegelased inimkonna ajaloos, kui meie eelkäijate seas on tegelasi, kes samasuguse kuumuse juures nautisid vaatemänge, kus rebiti tükkideks nii loomi kui ka inimesi? Vaatemäng vaatemänguks, aga mõte sellest, milline roiskunud lehk võis ühes Euroopa kultuurihällis sellise suveleitsaku juures levida, tegi olemise veelgi raskemaks.
Inimene on vist niimoodi loodud, et meelelahutuse nimel on ta valmis taluma ebameeldivusi. Paar aastatuhandet pärast seda, kui toonased linnaelanikud trotsisid roiskunud liha lehka, et etendust nautida, olin ise koos sadade anonüümsete kaaslastega valmis higistama lõõskava päikese käes, et pääseda kivikolossi, kus meie kauged esivanemad tegelesid peaasjalikult barbaarsustega.
Või tuleme otsaga lähimineviku sündmuste juurde. Olin lapsepõlves ühel perioodil tihtipeale angiinis. Ikka mitu korda aastas ning siiani on mul teravalt meeles see metalne valu, mida tugeva angiini käes vaevlemine endast kujutas. Ei tekkinud mingisugust soovi kodust väljuda ning kaaslastega suhelda. Selle tugeva mälestuse najal on mul päris kahju õnnetust koroonasaadikust, kes oli saanud perearstilt angiinidiagnoosi ning selle asemel, et kodus mõnusalt puhata, sundis end varem paika pandud meelelahutusplaani täitma. Ei anna inimene endale raskematelgi aegadel hõlpu!
Kas näeme alkopiirangu varjupoolt?
Lõpptulemus on see, et terviseametnike poolt karjapoisina juba pikalt ette hõigatud koroonakriisi teine laine ongi vist käes. Või vähemalt selline mulje jääb, kui kuulata raadiost täistunniuudiseid ning lugeda meediaportaalide pealkirju. Valitsus üritab seekord ka kiiremalt ja otsustavamalt reageerida, kuigi olgem ausad – otsus keelata Tartus kuu lõpuni alkoholimüük pärast kella 23 tundub lihtsalt linnukese kirja saamisena, et olukorra tõsidusega ollakse kursis ning meetmed on kasutusele võetud.
Aga inimeste võimet näha meelelahutuse saamiseks vaeva on sellegi otsuse juures ilmselgelt alahinnatud. Pole suurem vaev mõnusal suveõhtul Tartus autole hääled sisse lükata ja minna sõpradega peomeeleolu otsima väiksematest Lõuna-Eesti keskustest. Hea, kui plaani küpsemise hetkeks on seltskonnas veel kaineid hingelisi. Vastasel korral võib liiklussurmade statistika koroonasurmade omale jõudsalt hakata lähemale liikuma. 8. augusti seisuga juhib koroona 63 : 34.
Võib-olla ei jõuagi Tartu lõbusas meeleolus peolised enam naaberlinnade kõrtsidesse ning lähevad öisel ajal end hoopis Emajõkke karastama? Uppunud inimeste arv on tänavu aga erakordselt kõrge. Koroonale veel vastu ei saa, aga mullune tulemus – veekogudes kaotas elu 36 inimest – ületati tänavu juba juuli alguses. Kõik need on valikud, mida tuleb silmas pidada iga käsu ja keelu puhul. Ükskõik kui ohutu ja muust elust sõltumatu see ka ei tundu.
Aga palav on! Nii lämbe, et mõtte mujale viimiseks tuleb tõesti hakata endale mingit tegevust välja mõtlema. Eks tuleb siis naisega koos päevitama minna! Tundub ränga piinana, aga sellist sooja suvepäeva sel aastal enam ei tule, nii et peab ära kannatama.
Kommentaarid (0)