„Minu fotod ei ole anoreksiast. Minu fotod on inimkannatustest.“

Lapse hääl. Lapse keha. Hiiglaslikud silmad sissevajunud põskedega näos. Lene Marie Fossen oli kümnene, kui ta otsustas söömise lõpetada, et mitte täiskasvanuks saada. Tänavuse Tartuffi festivali valusaim film „Autoportree“ maalib ängistava ja samas ka kauni pildi andekast Norra fotokunstnikust, kelle haigusest sündis harukordne kunst. 

Režissöörid Katja Høgset, Margreth Olin ja Espen Wallin jälgisid mitme aasta jooksul Lene Marie loomingu sündi ning tõusu maailmaareenile. Muldvanade kreeklannade porteed, näos ajavaod ja silmis rahulik elutarkus. Süüria põgenikud, vanainimeseliku pilguga lapsed. Nende kõrval umbes 30aastane Lene-Marie, hapramast hapram olevus, ei naine ega laps, pigem linnupoeg, kes pildistab end vanas Kreeka leeprahaiglas, mille kooruva värviga seinad ja vana mööblirisu moodustavad tema kondistele õlanukkidele ja redelipulkadena väljajoonistuvale rinnakorvile harmoonilise tausta. Surm ja elu, hääbumine ja püsimajäämine. Püsimajäämine kõige kiuste.

Lene Marie räägib filmis, et oli kümnene, kui ta otsustas söömise lõpetada. Mõte täiskasvanuks saamisest tekitas temas piiritut ängi. Ta oli väiksest peale ärev olnud, tundnud hirmu ja enesepõlgust. Söömise lõpetamine tähendas aja seiskamist. Ka ärevus ja hirm kadusid. 11aastaselt kaalus Lene Marie 26 kilo. Haiglaravi ei aidanud. Ema, kelle hoolde nälgiv tütar jäeti, oli sunnitud käed üles tõstma: ta ei suuda Lene Mariet sööma panna. Norra ajakirjanduses ilmus ridamisi artikleid. „Lene Marie vajab veel abi.“