Liisa Pakosta.Foto: Stanislav Moškov
Liisa Pakosta 7. august 2020 22:39
Kui inimene sureb, tahab ta enamasti olla lähedaste juures ja kodus. Koroonaaja surmade juures ongi vast kõige heidutavamad olnud need, kui ei näe enne surma lähedast, kui ei saa inimese moodi hüvasti jätta.

Kui inimene sureb, tahab ta enamasti olla lähedaste juures ja kodus. Koroonaaja surmade juures ongi vast kõige heidutavamad olnud need, kui ei näe enne surma lähedast, kui ei saa inimese moodi hüvasti jätta.

Mu vanaema Leida noorim õde Õie Vood (10.08.1930 Laiusel – 30.04.2020 Stockholmis) suri koroonaviiruse tagajärel Stockholmis Södersjukhusetis, samas haiglas, kus ta oli ise töötanud. Muidugi tekitas ängi juurde, et see just koroonasurm oli, viirus tuli vanatädile külge koduabiliselt. Ikka jääb kummitama küsimus, et kui Rootsis oleks olnud karmimad piirangud, kas siis... 10. augustil oleks Õie saanud 90aastaseks, ja seda juubelit me lootsime ikka kõik koos tähistada.

Vanatädi Õie oli hästi helge, tohutult abivalmis inimene, igas asjas olid tal kõikide teiste huvid pikalt eespool enda omadest. Ma pole kindel, kas ta oleks tahtnudki, et me tema matusteks ülemeresõidu ette võtame – ikkagi kulu ja tüli, oleks ta ilmselt arvanud. Õie jaoks olid parimad kogunemised ikka need, kus ta sai ise toidud vaaritada, selles osas ta mingit tagasihoidlikkust ei ilmutanud.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:

Telli Õhtulehe digipakett

Vaata võimalusi
  • 11 erinevat digiväljaannet
  • Üle 2000 artikli kuus
  • Jagamisõigus 4 sõbraga
  • Tellijatele mõeldud auhinnad
Näita vähem
€ 0 / nädal€ 11.99 / kuu
Telli

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
  • Ühe artikli lugemisõigus
Näita vähem
€ 3.99