Surm ja matused koroona ajal: „Ma tunnen siiani puudust peielauast.“

„Isa mainis kunagi, et kui ta sureb, ärgu ma pangu kuulutust lehte ega tehku peielauda. Ei tea, kas isa seda toona ka päriselt nii mõtles, aga ta sõnad läksid täide. Ma tunnen siiani puudust peielauast,“ meenutab Katrin Rohtla märtsi lõpus toimunud leinatalitust.

Koroona tõttu kehtestatud eriolukord puudutas ka matuseid. „Alguses öeldi, et ei tohi üldse ärasaatmist korraldada,“ tuletab Andres Tõnissoo, Tartu krematooriumi direktor, meelde riigi ja omavalitsuse kriisikomisjonide esimesi juhiseid. „Mida aeg edasi, seda konkreetsemaks suunised muutusid. Parim, mida me esimestel nädalatel teha saime, oli aga see, et lükkasime kirstu ukse juurde, paar-kolm lähedast ja jutlustaja olid sees, ülejäänud leinajad väljas.“

Nii läks ka ajakirjanik Katrini isa matustel. Ei mingeid tiire ümber kirstu, ei mingeid pikki kallistusi ega tugevaid käepigistusi. Matuselisi oli kokku kümmekond, Katrin ja ta vend seisid kirstu juures, ülejäänud mitmemeetriste vahedega õues. Tulid need, kes teadsid ja julgesid tulla. Katrini ema, riskigruppi kuuluv daam, jäi abikaasa matuseks koju.