338kilomeetrise matka läbinud Elina Nechayeva: vahepeal oli nii valus, et pisarad voolasid
"Esimesed paar päeva, kui auto mööda sõitis, oli mul tunne, et läheks tee peale ja ütleks: "Palun võtke mind kaasa, viige koju, sooja voodisse ja duši alla!","seletas Elina. "Aga siis ma kõndisin, töötasin iseendaga ja leidsin, et kõige paremini töötab kui oled siin ja praegu ning naudid seda olukorda. Siis läks suure mõnuga kõik edasi."
Kuigi esiti arvas Elina, et tüütud putukad - sääsed ja parmud - saavad olema takistuseks, oli tal hoopis raske leppida sellega, et ei saanud seisma jääda ja metsa all kasvavaid marju nosida. Tempo oli lihtsalt ette antud ja sellest tuli kinni pidada.
Elinal tuli rinda pista nii villidega kui ka ülesöelnud põlvega. "Jalg enam ei töötanud ja pool ajast vedasin jalga kaasa. Ma ei andnud alla, kõndisin ikka kõik läbi, läbi valu ja pisarate," rääkis Elina, et vahepeal oli tal ikka nii valus, et pisarad voolasid.
Kommentaarid (0)