Jason IsaacsFoto: Reuters/Scanpix
Inimesed
4. august 2020, 10:33

„Harry Potteri“ staar tunnistab aastatepikkust narkosõltuvust

Harry Potteri filmisarjas Lucius Malfoyd kehastanud Jason Isaacs (57) tunnistab ajakirjas The Big Issue, et tema süda kuulus aastakümneid narkootikumidele. 

Inglise näitleja kirjutas ajakirja rubriigis "Kiri mu nooremale minale", et sõltuvuste teke on talle eluaeg iseloomulik olnud. Esimest korda jõi ta end täis 12aastaselt.

"Baarimees, keda me toona pidasime kangelaseks, aga kes, nagu ma nüüd taipan, pidanuks vangis istuma, toimetas meile vargsi pudeli Southern Comforti likööri. Tegime sellele WC-s päkad ja tuikusime siis koomiliselt taarudes peole. Oksendasin, kukkusin hiiglaslikule eesriidele otsa ja tõmbasin selle alla, musitasin üht tüdrukut, oh seda vaesekest ... jooksin tänavale, oksendasin uuesti, komistasin, lõin pea vastu kõnniteed lõhki, nii et riided said üleni veriseks. Järgmisel hommikul ärkasin kohutava peavalu, oksehaisu, hiiglasliku verise kooriku ja mälestusega, et tegin oma margi täiesti täis. Aga ma ei suutnud mõelda muud kui: "Raisk, tahaks veel!" Miks? Pole aimugi. Geenid? Kasvatus? Horoskoobimärk?" arutleb Isaacs. Sedasama vaimustavat tunnet jahtis ta enda sõnul järgmised 20 aastat. 

"16aastaselt olin napsi juba läbinud ja alustasin aastakümnete pikkust armulugu narkootikumidega."

Isaacsi sõnul oli tal põletav vajadus olla "teadvusel, mõtlevast, tundvast inimesest nii kaugel kui võimalik". Uimastid tekitasid filtri. "Ükski sõnum ei jõudnud mulle ligi 20 aasta jooksul kohale."

Näitleja meenutab, et veidi enne seda, kui ta oli otsustanud pikale narkosõltuvusele viimaks lõpu teha, tabas ta end mõttelt: "Kui kõik mu tuttavad peaksid surema, iga viimane kui neist, poleks sellest mulle suurt midagi. See oleks ehk toregi, sest siis oleks mul ettekääne istuda üksi toas ja narkootikume võtta, ja kõik ütleksid vaid: "Eks see ole arusaadav, kuulsite ikka, mis temaga juhtus?""

Isaacs toonitab: see mõttekäik ei vasta tõele. "Ma armastan, ma tunnen, ma tunnen hingesidet, ma hoolin. Seda teeme me kõik. Uimastid polnud mitte vahend selle distantseerituse talumiseks, vaid uimastid põhjustasidki seda." Ta usub, et tema 16aastast mina üllataks, kuidas ta on oma elu joonde saanud. "Et suudan lihtsatest asjadest lihtsaid rõõme leida. Mitte alati, mitte perfektselt, aga piisavalt."