Professor Ago Künnap saeb eestlase keelepuud

TÜ uurali keelte õppetooli juhataja tõstab kõiki eestlasi kõrvust, väites, et ega me olegi Peipsi ja Saaremaa vahele kolinud Uuralite tagant, vaid otse Euroopast. Kõik ei taha Künnapit siiski uskuda.

“Kui ma juba vanasti oma samojeedi asju tegin, ega ma seda nii väga teiste õpetuse ja traditsioonide järgi, ikka oma arusaamade järgi. Aga praegu ei ole ju enam jutt ainult minust, meid on terve suur rahvusvaheline töötiim Roots, mis tähendab juuri,” reklaamib professor.

Igal iseseisval soome-ugri riigil on oma juhthull. Kokku, ütleme, 30 inimese ringis - Saksast, Taanist, Rootsist, Soomest, Inglismaalt, Ungarist. See ei ole nurgatagune poiste pusimine, et lollakad mõtlesid midagi välja. Esindame maailma teaduses valitsevat tendentsi, mis on hoopis midagi muud, kui meil arvatakse olevat.

Jah, aga seda tehakse teadmata, et maailmas on välgukiirul levinud õpetus, mille järgi indoeuroopa keeled ei ole tekkinud ühest algkodust väljarändamisel, vaid erinevate keelte SARNASTUMISEL. Esimest korda käis selle idee 1939. a. välja vürst Nikolai Troubetzkoy, kuid tol ajal oli see nii patune mõte, et unustati kohe.

Lähtudes Austraalia pärismaalaste keele uurimisest, tuli Robert M.W. Dixon nüüd välja sellega, et isegi maailma keelkonnad on niimoodi tekkinud. Ta nimetab oma teooriat katkeva tasakaalu teooriaks. Katke tekib näiteks... noh, ilm läheb külmaks või vulkaanid purskavad või tuleb veeuputus, peab minema teise kohta elama või leiutatakse uus paat või uus relv, millega saab kuhugi minna ja midagi teha. Siis tekibki tüüpiline divergents, algkeelest, algkodust rännatakse välja, ühest keelest tekivad erinevad.

Kui inimene läks 100 000 - 120 000 aastat tagasi Ida-Aafrikast liikvele, siis ta tõenäoliselt juba kõneles. Seal oli üks algkeel, kui liikvele läks, oli võib-olla juba kaks-kolm. Leviti üle maailma, keeled erinesid, erinesid. Kui inimene täitis maailma, siis divergents lakkas, oli palju keeli, aga omavahel kontakteerudes algas konvergents, mis viis kuni selleni välja, et sündisid keelkonnad. See ongi see pilt, mida meil keegi nagu ei tea.

Meie taga on soliidsed ülikoolid ja lugupeetud inimesed. Oleme jõudnud isegi nii kaugele, et meie mõttekaaslane ja liitlane on lord Colin Renfrew, Cambridge’i ülikooli arheoloogiaprofessor, kes on arheoloogialt üle läinud keeleteadusele.

Võtame arvesse ka teisi teadusi, eelkõige geneetikat, sest arheoloogiasse me enam nii väga ei usu.

Sama küsib meie suurim oponent, Viini ülikooli fennougristika professor ungarlane Karoly Rédei. Vestleme. Tema ütleb: ära räägi mulle midagi geneetikast, ma tegelen keeltega ainult keeleteaduslike meetoditega. (Künnap plaksab peoga erutatult vastu põlvi.) Tule, kallis taevas, appi! Kujutage ette, et läheme temaga loomaaeda, kus on ahvipuurid. Ja Karolyl on banaan. Pakub ahvile. Ahv ei taha, teeb äeääää!

Töötades puht keeleteaduslike meetoditega, leiab Karoly: kuulsid, ta ütles selges uurali algkeeles ei-verbi. Ma talle: sa vaata üle õla, see pole üldse inimene, kes ütles, vaid ahv. Tema: ära sega siia geneetikat, ma kuulsin selgest, ta ütles uurali ei.

Mis see siia puutub? Meil ongi geneetika tähtsuse mittemõistmine sellel tasemel, et öeldakse, et kui Künnap räägib, et me kõik tuleme Aafrikast, miks siis eestlased mustad ei ole. Või kui Ants Viires kirjutab Keeles ja Kirjanduses, et professor Mart Saarma ütles ühel nõupidamisel, et keskkond mõjustab inimest umbes sama palju kui pärilikkus. See ei puutu üldse siia. Ei saada aru, millisest geneetikast käib jutt. On meditsiiniline geneetika, on kurat teab mis kõik, aga meil on populatsioonigeneetika. Vaatame inimrühmade genoomi, nende geneetilist koodi, mis näitab, kust inimesed on tulnud, kuhu liikunud, kuhu nad kuuluvad, kust on pärit. Spermat saab tänapäeval lennukiga külmutatult transportida teise ilma otsa, aga toona pidi inimene ju oma geeni kaasa võtma ja sugu tegema, eks ole. Ainult nii liikus geen sinna või tänna.

Arheoloogia oli vanasti keeleteaduse peapartner. Siin on toimunud suur pööre. Vanasti kaevati, leiti ühe mustriga savipotte, siis teistsugusega. Sellest tehti järeldus, et tuli uus elanikkond. Kas tuli, savipotid kaenlas, jah? Jama! Nii nagu sul võib olla Ameerika auto, Inglise lips, Prantsuse särk, Hispaania saapad - ega nad siis sellepärast veel kõik siin ei olnud, et nad sul olemas on!

Kultuur kandub, esemed kanduvad. Praegu ollakse seisukohal, et arheoloogilised kultuurid on levinud eelkõige äraõppimise teel.

Ei anna midagi, aga võtab ära selle müütilise vana ettekujutuse, milles on nii palju rumalust, et ei jõua üles lugeda. Eelkõige muidugi meie idast ränne. Ja siis see meie mongoliidsus.

See on rahvusliku alaväärsuskompleksi sünnitis. Soomlastel olid võõrad peremehed, meil kah. Tekkis küsimus, kus on meie eeposed, kus meie suured sugulased? Vaadati, et keeleline sarnasus läheb Ida poole. Niimoodi jõuti välja kuni altai keelteni, aga seal, Siberi lõunaosas olid ju vanad muinaskultuurid, võimsad riigid. Tekkiski mõte, et nii nagu sakslastel ja rootslastel on sugulasteks Rooma riik ja Kreeka eeposed, nii oleme meie SEALT.

Mõnikord on meile jah öeldud, et nojaa, enne vahtisite Moskvasse ja olite Venemaalt tulnud, nüüd, kui see sund on pealt ära ja selle asemel on Brüsseli impeerium, siis olete sealt. Aga maailm läks lahti. Me nägime, saime rohkem teada ja ka teadus ise on arenenud. Sest missugusest geneetikast võisime rääkida Eestis enne 1992. aastat?

Maailmas on kõige raskemini muutuv inimese teadvus. Meie põlvkond Eesti Vabariigis mõtleb tahes ja tahtmata paljus ikka endistviisi. Valeta natuke, varasta natuke, siis saad ikka elus edasi jne., kõik see, mis meile sovettide ajal 50 aastat sisse istutati. See muutub alles põlvkondadega.

Teadvuse osa on ka arusaamine oma identiteedist ja etnilisest päritolust. See ei lähe pesus nii kergesti välja. Seepärast võetaksegi meid vastu umbusuga, aga - meie ideed levivad!

Läheb, kuigi paljud ütlevad, et nad on segaduses. Et mind õpetatakse niimoodi, aga teie räägite naamoodi. Selle peale toon tavaliselt järgmise näite. Lähed kunstinäitusele, kus on sogamöga pilt. Ma oskan kah niisugust teha! Aga kui proovid, siis ega ikka oska. Miks kunstnik oskab? Aga sellepärast, et ta on saanud kunstiakadeemilise hariduse, tal on oma põhi all ja sellest on ta läinud edasi.

On-on! Juba kas või selles mõttes, et Õhtuleht istub praegu siin ja kuulab mu juttu. Ja kogu aeg tuleb meile liitlasi juurde. On üks väga tähtis Soome kolleeg. Ta ütleb, et ta 1991. aastast peale on mõelnud selles suunas, aga mõtetega lagedale tuli alles 1999, kui liikumine juba toimus. Ta on praegu meil üks juhtivaid.

Veel on üks raske asi - minna karja vastu. Uute ideede mahasurumine käib ju väga lihtsalt. Nimesid nimetamata elavad fennougristid ja keeleteadlased Soomes ja Eestis umbset põõsatagust elu. On kolleeg, kes kirjutab otse: teaduses on tõene see, mida enamik teadlaskollektiivi liikmetest peab õigeks.

Milline loogika? Mille eest põletati Giordano Bruno?

Ühtede arvates on kõik vana kindel, selge ja tõestatud - mida te tulete siin üldse ajama! Teised väidavad, et meil on see ja see valesti. Kolmandad süüdistavad: ajate segast, üks tüki siit, teine sealt, teil pole selget teooriat ja meetodit.

Ma peaaegu olen sellega nõus. Fennougristika teaduslik periood on 150 aastat. Me pole ju veel 15 aastatki tegutsenud, aga juba tahetakse, et me paneksime vastu sama võimsa ja sama viimistletud süsteemi. Ma ei arva, et meie süsteem peakski nii viimistletud olema, sest on ju teada, et täius on surm! Fennougristika on mingis mõttes saavutanud täiuse, sellepärast ta ongi surnud.

Ei saa öelda, et Kalevil on sada protsenti õigus. Aga kui rääkida, et inimrühmad on 5000-7000 aastat tagasi rännanud Eestisse idast ja kõik muu blää-blää-blää sinna juurde, on see igal juhul sada protsenti jama.

Meie oma geneetikud eesotsas Richard Villemsiga on kindlaks teinud, et vähemalt 18 000 aastat on eestlaste genofond olnud peaaegu praegusel kujul valmis, nihkudes lihtsalt lõuna poolt praegusele alale.

Ei ole mingit näitu selle kohta, et pärast seda, kui me ise siia sisse tulime, oleks siia tulnud veel ei tea kes ei tea kust. Kui naabreid tuligi, oli see geneetiliselt kõik üks punt. Või kui nad olid ka teise keele ja kultuuri kandjad, olid nad Wiiki seletuse järgi ikkagi (Künnap hakkab pugistama rõõmsat naeru) endised soomeugrilased.

Pahandatakse minuga: sa ajad niisugust juttu, et sellest ajast peale, kui me Eestisse tulime, kogu aeg oleme eesti keelt rääkinud, aga ei tea mis tegelikult võis vahepeal juhtuda. Mis? Milleks? Oleksin väga rõõmus, kui keegi mulle seda seletaks. Muidugi on meie keel mingil määral selle 12 000 aasta jooksul arenenud, aga see on küll kindel, et meie esivanemad rääkisid meie esivanemkeelt. Mida siis veel? Hiina keelt? Või indoneesia?

Ma olen sellele mõelnud. Arvan, et kui Ariste praegu elaks, oleks ta meie esirinnas. Sest ta oli inimene, kes läks alati kõige uuega kaasa. Ja ta oli ammu ajast ees juba ainuüksi sellega, et sel ajal kui kõik uurisid algkeeli ja nende hargnemist ja nendest põlvnemist, siis Ariste tegeles selle kõrvalt keeleKONTAKTIDEGA.

Meie president on endiselt jätkuvalt tundunud väga suurt ja sooja huvi selle vastu, mis toimub. Mõnikord on ta mulle öelnud: tule ja räägi mulle neist asjust, kipun ajast maha jääma.

Eks “Hõbevalgem” kanna endas oma ajastu pitserit. Rohkem kui teaduslikust aspektist hindaksin ma neid raamatuid ideoloogilis-poliitilisest aspektist. Neid raamatuid oli eesti rahvale tol ajal väga vaja. Seal on huvitavaid ideid, mis tahaksid läbitöötamist, kuid meie galopp on läinud natuke teises suunas.

Vana peab kaduma, selge see. Käibivad makroteoreetilised järeldused on vigased, müütilised ja ajast-arust. Töö, mis soome-ugri ja samojeedi keelte uurimisel on tehtud, on muidugi tohutu, sellel seisab kõik üleval. Mis meilgi muidu rääkida oleks - pilvi vahtida või? Valejärelduste ümberhindamine on iga inimese asi.

Me jätame tagavaraks sada protsenti, et oleme valesti läinud. Seda on öelnud Kalevi Wiik ja mina olen temaga ühinenud. Meie oleme öelnud, et sel päeval ja tunnil, kui tõestatakse, et me oleme eksinud, me ütleme sorry ja sellega on jutt lõppenud. See ei ole isikliku au ja prestiiži küsimus. Teaduses on kõige hirmsam, kui inimene hakkab seisukohta kaitsma selleks, et öelda: mina, Künnap, ütlesin nii, kas panite tähele! Midagi idiootlikumat on raske ette kujutada.