Mihkel Tiks: „Osa võtab meie pulmast kaks isikut – pruut ja peigmees. Mu vanim tütar tähistas tänavu oma hõbepulma, eks ole isalgi aeg noorik majja tuua.“ (2)

Kas just kadunud, aga elumere lainetele hulpima läinud poeg on kodus tagasi. Ega siis kunagine korvpallituus teadnud isegi, et vaid korraks Musta mere tuulte kätte pereprobleemidest pead tuulutama läinud, jääb ta Krimmi 15 aastaks. Et tal lööb hinge kinni Krimmi loodus. Ja loomulikult sealsete naiste sarm, mida kas õnneks või õnnetuseks jahutasid viisarežiimist johtuvad kolmekuuliste tsüklitega sundkäigud Eestisse. Nii ei saagi tegelikult seostada Mihkel Tiksi tagasitulekut Piibli mõistulooga, sest esiteks ei oota 67aastast Maarjamaa meest kodus isa, ning teiseks on mees toonud kaasa ukrainlannast kaasa Marina, kes esimesel võimalusel Eesti seadustest lähtudes peaks tanu alla saama.

Saan ma õigesti aru, et Krimm tuli sinu ellu 15 aastat tagasi peaaegu juhuslikult või pooljuhuslikult, kui kodus kerkinud probleemide eest omateada vaid korraks sinna pakku läksid?

Just nii. Ajutine kodust ära minek oli mõeldud surveabinõuna, mis küll ei töötanud. Krimmi sõitsin oma arust ainult korraks. Läksin nostalgiareisile kadunud noorust otsima. Olin seal neljanda klassi pioneerina Artekis (nõukogudeaegne pioneerilaager – toim) ja hiljem pulmareisil. Aga ka aastal 2006, kui uuesti Krimmi jõudsin, oli seal nõukogude aeg endiselt nii elavalt esindatud, et tundsin ennastki paarkümmend aastat nooremana. Seekord saabusin Krimmi rikka välismaalase ja vaba riigi vaba kodanikuna, mis muutis asja. Nüüd oli uuesti nooreks saanud mehel meri põlvini.