Ajakirjanikust isa ja tütar Einar ja Elo Ellermaa: meile ei sobi rutiin!

Elo Ellermaa (35), ajakirjanik

Suurema osa lapsepõlvest elasin koos emaga, sest mu vanemad lahutasid, kui ma ei käinud veel kooliski. Ent nad otsustasid, et mõlemad suhtlevad minuga, ja nii käisin ka isaga tihedalt läbi.

Suviti olin enamasti isapoolse vanaema juures Paides. Isaga koos olles alati tegime midagi – ta tuli mu ideedega kaasa, mängisime korvpalli või tennist või midagi muud, käisime metsas ja telkimas. Vahel, kui isa ja vanaema aias töötasid, pidin ma omaette tegutsema. Ei hakanud vinguma, teadsin, et pean ootama, kuni nad töö lõpetavad. 

Mu 88aastane vanaema askeldab seniajani päevade kaupa aias. Ka isa veedab suure osa vabast ajast seda maja ja aeda korrastades. Ma ei saa aru, mida seal veel sättida, need on juba kümmekond aastat perfektsed!  

Kuigi üles kasvasin ema kõrval, ei märka ma endas tema iseloomujooni, ka välimuselt pole me sarnased. Ma olen nagu isa ja tema ema suust kukkunud! Paljusid asju teen nagu isa, juhin autotki just sellises poosis nagu tema. Isa ja mina oleme filoloogid, ema on hambaarst. 

Isa õppis kõigepealt Kaiu koolis ja oli kõva spordipoiss. Rapla rajooni võistlustel jooksis ta teistest nii palju kiiremini, et spordikooli treener kutsus ta trenni. Kaks aastat sõitis ta bussiga Kaiu ja Rapla vahet, siis tegi Tallinna Spordiinternaatkoolis neli aastat keskmaajooksu. Ta kiidab seda aega taevani, see oli ka iseseisva elu kool. 13aastaselt internaadis elada polnud kerge. Kui tuba oli koristamata, tuldi tundi järele. 

Praeguseni on isal sees, et voodi tuleb kohe ära teha. Treeningud mõjusid talle nii hästi, et püsib selle najal senini heas vormis ja on hea tervise juures.

Spordikooli jättis isa siiski pooleli, sest sai aru, et tal pole tippspordiks vajalikku rutiinitaluvust. Oleme mõlemad küll sportlikud, aga kärsitud! 

Keskkooli lõpetas isa kodulinnas Paides ning läks Tartu Ülikooli eesti keelt ja kirjandust õppima. Pärast ülikooli mõtlesime mõlemad nagu muretud linnukesed oksal, mida nende teadmistega teha. Plaani ei olnud. Isa töötas  kolm aastat Kose kutsekoolis õpetajana. 

Aga et isa kirjutas näidendi ja filmistsenaariumi, mis mõlemad said auhinna, hakkasid toimetused teda tööle kutsuma. Ta valis Spordilehe. Kui ta oli kolm aastat spordiajakirjanik olnud, asutas ta koos fotograaf Tõnu Hellamiga ajalehe Esmaspäev. Järgnesid töötamised Postis, Kroonikas, Seltskonnas. Teleajakirja Nädal peatoimetaja oli ta 12 aastat. 

Meelelahutusväljaanded olid Eestis veel uus asi, peale Spordilehe on kõik need olnud otsast peale käivitamised või uuendamised. Seda õppis isa Soome lehti ja ajakirju lugedes, õpetust jagasid talle ka Soome ajakirjanikest sõbrad. 

Praegu töötab isa Ekspress Meedia sisuturunduse ja erilahenduste osakonnas toimetajana. Muuhulgas tegeleb ta seal mitme spaa ajakirjaga ning Eesti Ekspressi ja Maalehe lisadega.

Isa on kirjutanud viis-kuus raamatut, mõned üksi, mõned koos Inge Pitsneriga – «Kaika Laine inimesed» ja teised. Isa toimetatud raamatuist on ta lemmik The Rolling Stonesi kitarristi Keith Richardsi elulugu. Paar aastat tagasi käis ta Stockholmis nende kontserdil ja oli vaimustuses. 

Minagi olen ühe isa raamatu kaasautor. See on lasteraamat «Suvi vanaema juures». Idee tuli isalt, raamat sündis minu päevikust, mille panin kirja üheksa-aastaselt. Kirjanduskonkursil «BestSeller 2015» sai raamat lastekirjanduse kategoorias II koha.

Einar Ellermaa (60), ajakirjanik

Elo oli väga hea laps – sportlik, leidlik ja tundis maailma vastu huvi. Ta luges palju raamatuid, aga talle meeldis ka mööda õunapuid ronida.

Elo on lapsest saati tohutu loomaarmastaja. Ta tegeles alati oma Paide vanaema koeraga. Kord leidis ta ühe kõrvaga kassi ja hakkas talle süüa andma, kuni see jäigi meie juurde elama. 

Elo valitses hästi oma keha. Ta oli vaid aastane, kui hoidis joostes jalgu ja käsi mitte nagu laps, vaid nagu tippsportlane. Küllap päris ta jooksuande minult. Teda polnud vaja motiveerida sportima, ta trügis ise igale poole ja pigem tegi endale liiga.

Kõik oma trennid valis Elo väiksest saati ise, mina ja ema teda ei sundinud. Kuueaastaselt läks ta iluvõimlemisse. Ta oli väga painduv – koolis pidi aina hundiratast ette näitama ja olema minut aega spagaadis. 

Kuuendas klassis läks Elo tennist mängima. Ent reketikäe ranne sai nii kõva koormuse, et hakkas valutama ja sinna tekkis mingi muna. Arst ütles, et tüdruk kas loobub tennisest või tuleb opile minna. Leidsin arsti, kes tõmbas moodustise süstlaga tühjaks, aga kes ka ütles, et tennisega olgu lõpp. 

Elo ei suhtunud sellesse traagiliselt, sest Haapsalus oli just loodud tantsustuudio. Igal kevadel osalesid nad Koolitantsu festivalil, enne esinemisi oli ta alati väga elevil. Kui Elo läks õppima Tallinna Ülikooli, ei leidnud ta endale õiget trenni. Pealinna tantsustuudiod tundusid väikelinna tüdrukule võõrad – suured grupid, omavahel ei suheldud. Praeguseks on ta endale siiski spordiklubi leidnud.

Elo oli lapsena mul palju toimetustes kaasas. Ma ei suunanud teda toimetaja elukutset valima, aga pärast gümnaasiumi lõpetamist tahtis ta ise seda õppida. Ütlesin, et küll mina õpetan sind toimetama, sina vali konkreetsem ala. Ta valis inglise keele.

Pärast ülikooli lõpetamist läks Elo aastaks Austraaliasse ning tegi seal lihtsaid töid – pakkis tomateid, oli kokaabi ja saaliteenindaja. Nägi maailma!

Eestis tagasi, töötas Elo aasta aega õpetajana, kuni läks ERRi töökuulutuse peale konkursile. Nüüd ta töötab saatejuht-toimetajana «Aktuaalses kaameras“. Kahel korral nädalas loeb ka hommikuti uudiseid «Terevisioonis» ja kella 17 «Aktuaalses kaameras». Eesti uudised valib ja toimetab ta ise. 

«Terevisioonis» töötamine tähendab ärkamist kell 4.45. Nii varase tõusmisega ei ole võimalik harjuda, see on liig mis liig. Kui siis ka õhtuse «Aktuaalse kaamera» jaoks lugu teha, on tööpäevad ikka kohutavalt pikad ja rasked. Ent kui on vaja, eks siis tuleb teha.

Ma ei imesta, et tütar sellise koormusega töötab. Ma ise olen samasugune olnud – kui üks töö on kell 17 lõppenud, siis olen teise – olgu kirjutamise või toimetamisega – õhtul kodus jätkanud. Praegu on ka käsil töö, mida teen õhtuti ja nädalavahetustel. 

Elole meeldib teles, sest on huvitav ja pole rutiini. Rutiin ei sobi talle ega mulle! Meile mõlemale meeldivad me tööd, kahju vaid, et nende eest Eestis nii vähe makstakse ja ära elamiseks peab topelt töötama.