Olav Ehala: „Mulle juuksemood ei sobinud, sellepärast kannangi kaabut.“

„Kui nüüd tõsiselt rääkida, siis tuleb tunnistada, et sellest ajast, kui mu pealagi on nii lage, nagu see on, ei saa ma päikese all palja peaga kuidagi käia. Seetõttu olen ma viimased vaat et kolmkümmend aastat kandnud õlgkaabut, millest omakorda viimased mudelid on olnud natuke popimad ja moodsamad nn Panama kaabud. Mis pole lihtsast õlest valmistatud peakatted, vaid on palju pehmemast ja pealaesõbralikumast looduslikust kiust,“ selgitab Ehala.

„Kuna pealagi on mul paljas juba pool elu, siis sama kaua on ka kaabud olnud mu elu lahutamatuks osaks. Usun, et see oli kuskil pärast taasiseseisvumist, kui esimene selline kaabu mu pähe jõudis.“

Oma esimese peenema, nn Panama kaabu ostis Ehala Prantsusmaalt, kuid mõned aastad tagasi hakkas peakate ära väsima. „Auk tuli sisse,“ täpsustab Ehala. Nüüd kinkis talle samasuguse Panama kaabu märkimisväärse aja aastast Prantsusmaal elav abikaasa venna pere. See on üks väheseid kordi, kui Ehalale suvine peakate on kingitud. Muidu on ta neid endale ikka ise soetanud. Kui palju on ta neid aastatega läbi kulutanud, ei oska maestro täpselt öeldagi. „Eks neid kümmekonna ringis ära tuleb,“ arvab ta.