Kõik roosid ma kingiksin sulle... „Helend Peep ei jätnud kunagi ühtegi santi ilma rahata.“

„See vaesus, mida ta alates lapsepõlvest oli elu jooksul sageli kogenud, oli tal väga tugevasti hinges ja ega ta ühtegi santi ilma rahata jätnud. Isegi joodikud, teatrijoodikud, käisid ukse taga temalt raha laenamas. Ja Helend ikka andis. Ta ei suutnud kellelegi ära öelda, kas või oma viimase raha andis ära,“ on rääkinud näitleja Helend Peebu kolmas ja viimane abikaasa Luule. Ilmselt ongi enda läbielamised ning südamlikkus ja sügav hoolimine see, millega näitleja oma „Kerjuse laulu“ eestlaste südamesse laulis. See laul saatis näitlejat kogu elu. Saadab nüüdki.

Helend Peep mängis teatrilavadel paarsada rolli, mille seas oli ka meeldejäävaid suurosi, nagu Kuressaare teatris Toomas Nipernaadi samanimelises lavastuses ja Jürka „Põrgupõhja uues vanapaganas“, Vanemuise lavastustes Rätsep Õhk, Leo Saalep „Tabamata imes“, Lenski ooperis „Jevgeni Onegin“ ja veel palju teisi. Ometi teavad erinevad põlvkonnad teda kõige paremini hoopis Puujalaga mehe ehk Kerjuse pisikese kõrvalrolli järgi Vanemuise teatris Boriss Kõrveri operetis „Ainult unistus“. Täpsemalt Ardi Liivese sõnadele kirjutatud „Kerjuse laulu“ järgi, millega Helend Peep end 1955. aastal eestlaste südamesse laulis. Kaheksa aasta jooksul astus ta selle lauluga lavale 126 korda. Seda on nimetatud Eesti esioperetiks, millest paremat ei ole.

 „Mis on Helendi esitatud „Kerjuse laulu“ fenomen?“ küsib Eike Värk oma raamatus „Helend Peep. Roosiokkalisel teatriteel“. Ja püüab ka vastust leida: „Ilmselt on põhjus selles, et Kerjuse (Puujalaga mehe) lavakujus ja tema laulus on palju Helendit ennast, tema siirust, südamlikkust ja hoolivust, soovi teha inimesi õnnelikuks, kinkida läbi oma laulu neile osakest endast.“