Taavi Libe | Edukate palgaläbirääkimiste tulemusel Eesti riigi häbiplekiks (1)

Avalikku häbiposti sattus läinud nädalal hoopis uue ühendatud haridus- ja noorteameti värske juht Ulla Ilisson, kelle 6900 euro suurune brutopalk on kaasa toonud valulisi reaktsioone nii ühelt kui ka teiselt poolt. Kõige otsekohesem avaldus pärineb ühelt Eesti legendaarseimalt pedagoogilt Lauri Leesilt, kes kirjutas Eesti Päevalehe arvamusloos: „Kas patriotismi kõrgust näitav kraadiklaas on teil, Ulla Ilisson, nullasendis? Kõik Eesti õpetajad töötavad ju üksnes patriotismist.“

Palkade avalikustamisega viletsad lood

Lisaks tõi Leesi välja, et värskel juhil on asutust väga keeruline juhtida, kui juba enne ametisse asumist on omandatud niisugune renomee. Selle viimase väitega olen täielikult nõus. Ilisson on juba enne ametissesaamist korralikult solgiga üle valatud. Ja kuidas ta oleks saanud seda vältida? Leppides palgaläbirääkimistel kokku summas, mis on alla tema turuväärtuse?

Patriotismi sidumine palganumbriga on härra Leesil mõistagi täielik demagoogia. Kus asub teaduspõhises Eesti haridusruumis kalibreeritud mõõteriist, mis näitab tasakaalupunkti palga ja patriotismi vahel? Kui uskuda statistikat, siis oleme olukorras, kus õpetajate keskmine palk on kõikides maakondades kõrgem kui vastava maakonna absoluutne keskmine töötasu. Eesti keskmise töötasu teenimine on seega tegutsemine üksnes patriotismist? Sel juhul on Eestimaal patriotismiga kõik kõige paremas korras.

Probleem, mis siit välja koorub, on tegelikult muidugi see, et palkade avalikustamisega on Eestis endiselt erakordselt viletsad lood. Ainus tõsiseltvõetav dokument, mis väheke saladuseloori avab, on iga aasta aprilli alguses avalikustatav kohalike omavalitsuste ja riigiametnike palkade tabel, mis iseenesest on täiuslikkusest kaugel, sest ei sisalda tervet portsu mitteametnikest töötajate töötasu. Aga asi seegi.

Erasektori töötasude suhtes valitseb täielik teadmatus. Kui surfata tööportaalides, siis vaatamata igasugustele jõupingutustele motiveerida tööandjaid oma kuulutustes suuremale konkreetsusele, vaatavad sealt endiselt vastu kulunud terminid, mille kohta on igal tööotsijal võimalik vastavalt enda rikutuse tasemele järeldusi teha. „Motiveeriv töötasu“  tähendab üpris hea palgaga töökohta. „Konkurentsivõimelise töötasu“ puhul võib eeldada, et palk on kesisevõitu. Kui tööandja eelistab töötasu kirjelduse asemel kuulutusse kirjutada, et töö „pakub võimalusi professionaalseks arenguks“, siis tuleb ilmselt olla valmis töötama sandikopikate eest. Või siis patriotismist, kui kasutada Leesi žargooni. Konkreetsusest on asi kaugel.

Kuidas võidelda palgalõhega?

Olen oma nüüdseks juba päris pika tööelu vältel ise osalenud ning oma tuttavate puhul kaasa elanud ühele kõige tüütumale rituaalile, mis meie tööturul valitseb. Mõistagi räägin ma tööandja ja töötaja vahelisest õngitsusest, kus tööandja palub esitada palgasoovi ning jätab tulevase töötaja kimbatusse. Ühest küljest ei tahaks ennast liiga odavalt müüa, aga teisest küljest ei julge alati peale lennata ka suhtumisega „küsi nii palju, et endal on ka häbi“, sest parem varblane peos kui tuvi katusel. See kõik on viinud olukorrani, et töökollektiivides on hästi teada, kes hakkab uut kinnisvara soetama, kes on jäänud rasedaks ning kes kolleegiga üle aisa lööb, aga palganumbri saladus on püha.

Selle paratamatuse selge miinus on see, et palgalõhede vastu võitlemine on keeruline. Kuidas ikka võidelda vastasega, kes end ei ilmuta? Osaline palkade avalikustamine, mis loob erinevad tingimused avaliku ja erasektori vahel, viib aga selleni, et tugevate tippspetsialistide meelitamine avalikku sektorisse muutub võimatuks, sest inimesed ei viitsi lasta end õnnestunud palgaläbirääkimiste eest avalikult sõimata. 

Poliitikas oleme sinna faasi juba jõudnud, et paljud võimekamad inimesed hoiavad sellest eemale lihtsalt seetõttu, et mitte sattuda vaenamise ohvriks. Ilissoni näitel tundub vägisi, et ka ülejäänud avalikus sektoris liigume samal kahetsusväärsel suunal.