Inimesed

LEIDA RAMMO | Ago-Endrik Kerge: Leida oli pisirollide tegija – talle sobisid särtsakad sutsud 

Sirje Presnal, 25. juuli 2020, 00:25
Ago-Endrik Kerge ja Leida Rammo jagasid lavalaudu 2009. aastal krimilavastuses „Kutse mõrvale“.Foto: Arno Saar
„Leida Rammo oli oma ala professionaal, temaga oli hea koos töötada,“ leiab viisteist aastat noorem kolleeg Ago-Endrik Kerge.

Näitlejad jagasid lavalaudu kümmekond aastat tagasi krimiloos „Kutse mõrvale“ ning Kerge sõnul jäigi nende kokkupuude pelgalt tööalaseks. „Leida ei teinud kellegi jaoks olukorda kunagi raskeks, oma tööd tegi ta kohusetundlikult, kuulas, mida lavastaja ütles,“ meenutab Kerge. „Ta oli väga korralik ja pühendunud. Ja mis kõige olulisem – professionaal. Leida valdas oma elukutset. Tänases päevas – vabandust, et ma nii ütlen – näen ma küllalt niinimetatud näitlejaid, kes seda ei valda.“ 

Samal teemal

Muuseas, ka Rammol endal oli uuema põlve näitlemisstiilile üht-teist ette heita. Elulooraamatus „Leida Rammo värvilised maailmad“ (2014) mõtiskleb ta nii: „Viimased teatrikooli kursused lähtuvad näitleja lavalises väljenduses sageli liikumisest, terve etenduse vältel tehakse akrobaatikat. See on kõik väga õige. Aga kahjuks ma ei ole nendel etendustel sõnalise osa tugevust tajunud. /---/ Ma ei usu, et teatrikunstis saaks ilma psühholoogiata midagi teha. Väga palju kasutatakse teravaid vorme, mille taga ma psüühikat ei tunne. Töötatakse välja mitmesuguseid trikke, mis on atraktiivsed, aga nende taga puudub mõte. Mina pooldan psühholoogilist teatrit ja arvan, et ilma psühholoogiata ei saa teatrit ollagi.“

Ago-Endrik Kerge imetleb Rammo karakteritunnetuse peenust. „Leidal olid need oskused olemas juba kauemat aega. Oh, kus ta on ilusaid rollikesi teinud! Ta oli – mulle tundub – just pisirollide tegija. Leidale sobisid särtsakad sutsakad nii filmis kui ka teatris. Minu jaoks jääbki ta mälestustesse helge inimese ja helge näitlejana.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee