Inimesed

Neljapäeval 96 aasta vanuses igaviku teele lahkunud näitleja Leida Rammo tundis ennast alati paremini laval kui elus

LEIDA RAMMO | „Ma ei tea, kui kaua peaks inimene elama, aga eks nii kaua, kui saab elu nautida.“ 

Jaanus Kulli, 24. juuli 2020 23:27
NÄITLEMINE HOIDIS ERKSANA: „Mõned ütlevad, et vanadus on tore asi. On selliseid. Aga vana inimene ei saa väga õnnelik olla. Kui sa ikka enam täisvereliselt tegutseda ei saa, oled sa õnnest väga kaugel,“ on Leida Rammo rääkinud.Foto: Martin Ahven
Kes on see käbeda olemisega nääpsuke naine, kes mängufilmi „Viini postmark“ kuulsas kastivabriku stseenis hüüdega „Seltsimees Taskuu-uu!“ Ervin Abelit taga otsib? Ikka seesama Leida Rammo, kes mitte vähem tuntud stseenis filmis „Noor pensionär“ koos Helmut Vaagiga pulmakaarikus mööda Endla tänavat purjetab. Nüüd, pea pool sajandit hiljem, võib ju ette kujutada, kuidas ta purjetab selles pilvede poole, kus on teda pea terve „Noore pensionäri“ võttegrupp juba ees ootamas.

1950. aastal riikliku teatriinstituudi lõpetanud Leida Rammole ei andnud lavastajad ega loodus suuri rolle. Kuigi ajapikku neid jagus. Ta on mänginud pea 30 mängufilmis. Ja nii mitmeski neist („Põrgupõhja uus Vanapagan“, „Viini postmark“, „Hullumeelsus“)  oma osatäitmised suureks mänginud.    

Samal teemal

Särtsakas, käreda hääle ja alati käbeda olemisega Rammo läks juba teistpoolsusesse lahkunud kolleegidele järele 96aastaselt. Tema filmipeigmees, valgepäine turske sell Helmut Vaag ja samas linateoses mänginud Hardi Tiidus, Ervin Abel ja Sulev Nõmmik pidid teda kaua ootama. Nagu lugematul arvul teisigi kolleege ja sõpru.

Kuigi ilmselgelt ei olnud Rammo eesmärk siin maamunal võimalikult kaua elada. Ütlemise, et vana inimene on hea olla, on ta selgelt ja ühemõtteliselt välja naernud. „Kuulge, andke andeks, see peab loll olema, kes ütleb, et see on meeldiv. See on udujutt. Ma ei tea, kui kaua peaks inimene elama, aga eks nii kaua, kui saab elu nautida,“ on Rammo avaldanud kunagi oma mõtteid Õhtulehes.

NOOR PENSIONÄR: Leida Rammo ja Helmut Vaag.  Foto: Harry Rehe /ERR

„Ma olen üle elanud kolm põlvkonda.“

Rammo tegi näitlemisega lõpparve 85aastaselt miss Marple'i rolliga lavastuses „Kutse mõrvale“. „Eks ma pärast seda olen veel paar juppi televisioonis teinud, aga nüüd on vist küll kõik, sest tervis veab alt,“ tunnistas viimase suurema rollipakkumise vastu võtnud daam. 

Neli aastat tagasi andis tervis Rammole tugeva hoobi. „Mul oli kahe kuu eest infarkt ja mind päästeti. Tegelikult ma ei saa aru, miks minuvanust inimest enam päästetakse. 92! Ja nüüd pean veel kolm aastat rohtude peal elama. Ma ei ole harjunud neid võtma, sest ma ei ole kunagi elus haige olnud. Haiglas käisin ainult sünnitamas. Ei oska öelda, kuidas see tervis nii kraps on olnud. Midagi suurt ma teinud ei ole. Pigem alati palju söönud ja noorena isegi end mäluauku joonud. Kõik on läbi tehtud. Viimased aastad tegelikult veidi võimlesin ka. Aga nüüd, kaks kuud tagasi, hakkas rinnus suruma. Ma aina kannatasin ja kannatasin, sest kust mina pidin teadma, et see on infarkt. Inimesed ikka peaksid teadma, kui mitut erinevat moodi see välja lööb. Mina arvasin, et valutab kõvasti, aga hoopis surus,“ rääkis Rammo toona.

2018. aasta ETV aastalõpusaates tunnistas 94aastane näitleja, et tema ei pea seda õigeks, et tänapäeva maailmas ei ole eakal õigust otsustada, millal ta tahab maailmast lahkuda. „Vanainimene piinleb ja ootab surma. Paljud ootavad, aga surm ei tule nii kergesti,“ nentis Rammo, kes oli siis vaid kuus aastat noorem kui Eesti vabariik, et ei oota oma 100. sünnipäeva. „Eks ma olen kunstlik olevus ikkagi, sellepärast, et ma olen sõltuv meditsiinist kahjuks. Ma ei pea seda täiesti õigeks, kas seda on vaja?“ Rammo ütles, et ei ole õige, et vanainimesele anta võimalust otsustada, millal ta surra soovib, ning et seda peetakse kuriteoks. „Surm võib valudega tulla ja inimene võib väga piinelda, aga seadus näeb ikka ette, et teda tohterdataks veel. Kas see on vajalik, seda küsimust peaks arutama rohkem vanainimeste endiga, aga nendelt ei küsita,“ tõdes Rammo. Ta julges ausalt tunnistada, et ootab surma. 

„Mina olen elanud üle kolm põlvkonda ja iga põlvkond on täitsa erinev. Maailmas on praegu kuus miljardit täiesti uut inimest minu jaoks, aga mina olen see vana jääk. Ütleme, et ma ei ole veel 100, aga just need 90 ja üle 100, ma ei tea, kui palju neid maailmas on. Ma pole statistikas ka kuulnud seda, aga minu meelest oleme meie ülejääk. Enamik neist sooviks elust lahkuda väärikalt ja ise otsustades,” tunnistas ta, lisades, et kahjuks pole ta elus enam eriti rõõme ning miski ei aja naermagi.

VIINI POSTMARK: Seltsimees Tasku (Ervin Abel) ja Klaara Kukk (Leida Rammo). Foto: Filmiarhiiv / Tallinnfilm

Tegelikult oleks pika ja ilusa elu elanud Rammo elupäevad jäänud vägagi lühikeseks, kui ta poleks nooruses imekombel Viinis pommilõksust eluga pääsenud. „See on tõsi,“ tunnistas ta 2014. aastal intervjuus Õhtulehele. „See on tõesti ime, et ma sellest olukorrast välja tulin. Ma olin küll pommivarjendis, aga ka see varises viimaks kokku ja mul tekkis õhupuudus. Sest kui ma lõpuks pärast teadvuse kaotamist ärkasin ja silmad lahti tegin, oli esimene mõte – ja see on mul tänini selgelt meeles –, et näe, jumalariik on ikkagi olemas. Sest ma ei uskunud, et pärast surma veel elu võiks olla, aga näe, ikkagi on. Küllap aitas sellele mõttele kaasa ka miski kummaline valgus selles koolimajas, kuhu mind oli viidud. Kuni ma pikkamööda aru sain, et olen reaalselt elus.“

Samas intervjuus märkis daam, et kui midagi oma elus esiritta tõsta,  siis on see ikkagi teater. „Teater on olnud ikka kõige tähtsam. Lõpetasin gümnaasiumi ju Saksa okupatsiooni ajal ja pool meie klassist sõitis siit minema. Nii ka mina. Belgias kaalusin tükk aega, kas sõidan edasi Ameerikasse või tulen tagasi koju. Mõlemad variandid olid olemas. Lõpuks tulin ikkagi teatri pärast tagasi. Teadmata isegi seda, et mu ema ja õde kodumaale jäid. Sest algselt pidid nad Rootsi sõitma, kuna mu vanaema oli rootslanna. Võib-olla oleks ma ka Ameerikas teatris läbi löönud, sest ega sealgi naiskoomikuid väga palju pole. Samas kahtlen selles. Ma rääkisin küll head inglise keelt, aga emakeel on ikka emakeel. Jah, noorena olin ma hirmus rahutu hing, aga mul on väga hea meel, et sellise valiku tegin ja kodumaale tagasi tulin. Usun, et ma tean siiamaani, mis teatris hea ja mis halb on. Tollane teatrikriitik Sergei Levin ütles ikka, et ma hakkaks teatrikriitikuks, sest ta leidis, et mul on terav ja õiglane pilk. Ma vastasin ikka ja alati, et tänan väga, aga ma oleks parema meelega laval.“

Sama mõtet kordas ta ka natuke allpool. „Tegelikult olen ma tundnud ennast alati paremini laval kui elus. Ka nüüd, kõrges eas, kui on pakutud rolle mõnes seriaalis. Ega vanainimene väga palju suudagi. Isegi imestan, et mind ikka üles otsitakse, sest ise ma pole kunagi ühtegi osa küsima läinud ja meil on väga palju vabakutselisi näitlejaid. Aga mis seal salata: tore, kui kutsutakse, see hoiab mind erksama ja mõnes mõttes ka elus.“

Ka tookordses intervjuus tuli jutuks Rammo pikaks elatud elu. „Tihti räägime sõbrannaga sellest, kui palju me siin maailmas rahmeldame, aga õnnelikuks sellest rohkem ikka ei saa. Eks me räägi ka vanadusest. Mõned ütlevad, et vanadus on tore asi. On selliseid. Aga vana inimene ei saa väga õnnelik olla. Kui sa ikka enam täisvereliselt tegutseda ei saa, oled sa õnnest väga kaugel. Vanadus on tegelikult üks nihu asi, ainult et sa pead oskama sellega toime tulla,“ märkis ta kuue aasta eest.

Küsimusele, mis on esimene mõte, kui ta hommikul silmad lahti teeb, vastas Rammo tookord:  „Et mida ma täna tegema pean. Siis joon oma väikese hommikukohvi ja kui juba vähe toibunud olen, hakkan võimlema. Ja muidugi mõtlen ma sellele, kuidas ma suren. Mitte et ma surma kardaks, aga mulle teeb muret, kus ja kuidas ma suren.“

Saatus lasi tal lahkuda igaviku teele rahulikult kodus lähedaste keskel. „Ta istus tugitoolis ja pea langes lihtsalt, tutsti, rinnale,“ märgib Rammo tütar Kai Lorents. „Ei saanud alguses arugi, et ta on läinud...“ 

* Leida Rammo ärasaatmine on teisipäeval, 28. juulil kell 14.30 Pärnamäe krematooriumis.

***

Leida Rammot on teatrilava lummanud terve elu. „Tegelikult olen ma tundnud ennast alati paremini laval kui elus,“ on Leida Rammo tunnistanud. Foto: Erakogu

Leida Rammo (18. aprill 1924 – 23. juuli 2020)

Leida Rammo sündis 18. aprillil 1924 Tallinnas. Ema kasvatas teda ja tema nooremat õde, lastekirjanik Helju Rammot üksinda.

Oli abielus ajakirjanik Avo Lorentsiga, kellega tal on tütar Kai Lorents.

1943. aastal lõpetas Tallinna 4. tütarlastegümnaasiumi ja 1950 riikliku teatriinstituudi. 

Töötanud töölisteatri baasil loodud nn esimeses noorsooteatris 1944–1948, juhtinud Paul Pinna rahvateatrit 1952–54, olnud Tallinna TSN täitevkomitees teenindus- ja tootmisosakonna juhataja 1956–63. Hiljem töötanud Rakvere teatris, teatrites Endla, Estonia, rahvateatris Noorus ja Tammsaare rahvateatris.

Mänginud filmides „Põrgupõhja uus Vanapagan“ (1964), „Viini postmark“ (1967) ja „Hullumeelsus“ (1968), telefilmis „Noor pensionär“ (1972) ja telelavastuses „Rudolf ja Irma“ (1985), kokku üle 30 linateoses.

Rammost on tehtud dokumentaalfilm „August välja“ (2013, režissöör Peter Murdmaa).

Tema algatusel loodi 2015. aastal Eesti rahvuskultuuri fondi juurde Leida Rammo Linnateatri fond, eesmärgiga toetada seda teatrit ning tunnustada selle loomingulist kollektiivi.

2015. aastal andis president Toomas Hendrik Ilves Rammole Valgetähe V klassi teenetemärgi.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee