„Mu ema on režissöör (Helle Karis - toim), mistõttu möödus minu lapsepõlv filmivõtetel, kus kohtusin Leidaga esimest korda kuskil aastatel 1986-1987, kui ta tegi nõiamoori rolli filmis „Metsluiged”. Leida oli tuntud tausta- ja kõrvalnäitleja,” meenutab Murdmaa esmatutvust Rammoga. „Hakkasime võtteplatsil vabadel hetkedel suhtlema. Põnev jutukas daam oli.”
2013. aastal valmis Murdmaal Leida Rammost dokumentaalfilm „August välja”, mis näitab, kuidas imedesse uskuv Eesti teatri vanim tegevnäitleja võitleb kirglikult Tallinna Linnateatri uue maja ehitamise eest. Kõik sai alguse siis, kui Murdmaa täiendas end filmiõppes tollases Balti filmi- ja meediakoolis, kus ta kutsus Leidat tudengifilmi kõrvalosasse. „Ta nõustus ja ütles, et raha ta ei küsi, aga pärast pean tegema vastuteene. Pahaaimamatult olin ma muidugi nõus ja mõni kuu hiljem helises telefon, kus Leida ütles, et nüüd on mul aeg enda lubadus täita. Küsisin vastu, et mis tegema pean ja ta ütles mulle, et Linnateater oleks vaja valmis ehitada,” hakkab mees naerma. „Andsin talle mõista, et ainus, kuidas aidata saan, on teha sellest film. Samuti võin aidata teda õigete inimestega kokku viia, aga see on tema missioon ja soov,” ütleb Murdmaa ning lisab, et ta räägib Leidast oleviku-vormis, sest nii kaua, kuni temast räägitakse ja mõeldakse, on ta meie hulgas ja ei kao niipea.
Põhjus, miks Leida alustas Linnateatri ehitamise jutuga ning mille eest võitles ta pikalt, oli lihtne – ta oli suur Linnateatri ning eelkõige Elmo Nüganeni fänn. „Leida arvates oli Elmo Nüganen geniaalne teatrilavastaja ja tal peavad olema spetsiaalsed tingimused.”
Kuid enne, kui ehitusmasinad sai tööle käivitada, tuli majanduskriis ning Linnateatri asemel võeti hoopis ette Kultuurikatel, mida asuti usinasti renoveerima. Leidale ei andnud see rahu.
„Mina ei osanud võtta seda oma missioonina. Eestvedaja peab olema see inimene, kellel on asjast oma nägemus. Aga ma pakkusin välja, et teeme filmi, sõltumata, kas teatrit hakatakse ehitama või mitte – vähemalt film on igavene,” räägib Murdmaa filmi käima lükkamisest.
Film sai valmis, kuid Leidale ei andnud ikkagi rahu fakt, et midagi reaalset käega katsutavat polnud. Ühel hetkel võttis ta teatrimaja ehitamise idee uuesti arutellu. Mõne aja pärast tuli mõttesähvatusena teha rahvarahastust, nagu seda tehti Estonia teatriga. Eesti usk on teatavasti teatriusk, siis võiks ka seekord rahva- ja kohalike ärimeeste rahadega idee teostada. Võrdlemisi ruttu said nad aru, et ärimeeste poolt seda huvi ei olnud. „Korraga turgatas pähe mõte rääkida Eri Klasiga, et võiks oma fondi asutada,” ütleb Murdmaa. „Järgmisel nädalal olime Rahvuskultuuri fondis, kuid selle vormistamisel asjad muutusid ning fond ei läinud mitte teatrimaja rahastamiseks, vaid sellest sai Leida Rammo fond, mille eesmärgiks on tunnustada Linnateatri näitlejaid,” räägib mees.
Kogu selle pika protsessi käigus said nad sõpradeks, kes küll iga päev ei kohtunud, kuid olid pidevalt kursis teineteise tegemistega ning helistasid regulaarselt. „Leida trump on see, et auväärsele daamile ei saa keegi ei öelda. Ma arvan, et Leida on ise ka suurelt mõtleja ja visionäär ning ta on võrdlemisi kirev isiksus,” iseloomustab Murdmaa Rammot ja jätkab: „Mul on isiklikult kahju sellest, kuidas valitakse filmi näitlejaid. Tihtilugu valivad režissöörid näitlejaid pigem väliste tunnuste, mitte nende võimete põhjal. Leida on väga karakterikeskne inimene ning ta oleks olnud tõeline staar tõsistes rollides.”
Murdmaa on kindel, et Leida lahkus meie seast heatujuliselt ja helges meeleolus. „Ma mäletan, kuidas ta ükskord ütles, et kui tema matused peaksid tulema, siis ei mingit halamist, sest ta ei kannata sellist asja. Selletõttu ta ei käinud ka ise matustel, sest ta ei jaksanud vaadata morne nägusid. See ei ole tegelikult ju see, mida siit maailmast lahkumine peaks inimesele tähendama.”
* Leida Rammo ärasaatmine on teisipäeval, 28. juulil kell 14.30 Pärnamäe krematooriumis.
