PAADIÕNNETUS NORRA FJORDIS: „Seda sõrmust ei võtnud Leida Rammo enam kunagi sõrmest.“

Tollal 86aastane Leida ei tahtnud toas istumise peale aega kulutada, jalutas ringi, oli ilm siis milline tahes, või lihtsalt istus õues ja imetles merd. Natuke sai ka mägedes turnitud ja loomulikult oli vaja külalistega paadituur ette võtta. Läksime neljakesi, et fjordile ring peale teha. Tagasiteel tõusis aga tuul. Rühkisime risti üle lainete, kui äkki murdus kummipaadi põhi hirmsa raksakaga kahest kohast, nii et paat võttis Z-tähe kuju. 

Päris nutune olukord – olime fjordi keskel, sadamani pisut üle kilomeetri, 4–5kraadine vesi, lained… Paadi põhja hakkas natuke vett nirisema, küljed pidasid õnneks õhku sees. Kartsime, et äkki lõikab sõukruvi, mis jäi paadi alla väga imelikku asendisse, paadi puruks, aga ega meil muud üle jäänud kui tasakesi kalda poole tiksuda. Külm hakkas. Olime kõik ehmatusest näost valged, aga paanikat ei sündinud ja tõele au andes oli Leida meist kõigist kõige rahulikum. Kaldale me lõpuks saime – ruttu kohvikusse sooja – ja Vidar kinkis Leidale pääsemise puhul sõrmuse. Seda sõrmust ei võtnud Leida enam kunagi sõrmest.

Leida rääkis väga head inglise keelt. Lihtsalt uskumatu, kui hästi nad Vidariga omavahel klappisid, nagu oleks eluaeg sõbrad olnud. Leida tähistas oma 90. sünnipäevagi Vidari ja käsitöömeister Eva Raudkivi juures Määra Mäe Meistrikojas. Juubelikingiks oli Eva tehtud kaunis siidsall, mille värvimisest kõik külalised osa võtsid ja mis pärast seda oli Leidal pidulikul puhul alati kaelas.

Leida oli minu jaoks kui armas pereliige. Ühinen Vidari sõnadega: „Leida oli imetlusväärne naine: tark, lahke, heade kommetega, huumorimeelne, haritud, ta avaldas mulle vägagi muljet. Ta oli väga vitaalne ja kui midagi ütles, jäid kõik vakka.“