Tasane tegi Rammoga kahe muusikavideo tarbeks koostööd. „2014. aastal tehtud videos „Kas ma tean“ oli ta veel väga energiline, sest oli siis veel laval ja liikus palju. Tahtsin temaga videot teha ka sel aastal ja lõpuks see õnnestus. Meil oli ta kavas limusiiniga sõitma viia, aga teda nähes piirdusime tema kodus filmitud stseeniga,“ meenutab mees.
„Leida ütles, et peab palju tablette võtma, sest ilma ei vea välja. Oli näha, et tal on raske, aga kui kaamera käima läks, tuli temasse energia taas sisse ja silmad särasid. Ta oli sõbralik, aga mitte enam see Leida, kes kuus aastat tagasi...“ sõnab Marco.
Tasane meenutab, et nägi Rammot esimest korda filmis „Noor pensionär“. „Mul oli natuke kahju, et selline huvitav isik on suuremast osast filmimaailmast välja jäetud ja püüdsin vähemalt enda videotes saavutada seda, et teda veel mäletataks.“
Marco sõnul elas Leida pika ja küllalt huvitava elu. „Õnneks polnud ta oma lastel jalus ja sai ikka ise enda asjad tehtud,“ lausub ta.
Katrin Karisma: ta oli väga sümpaatne inimene
Karisma ütleb, et Leida Rammo oli vägev naine. „Tegin temaga koos Sulev Nõmmiku filme. Olin toona hästi noor ja algaja näitleja, aga ta jättis mulle väga südamliku, humoorika ja targa naise mulje. Ta oli juba siis päris kenas vanuses, aga ta lõi kõiges kaasa ja oli väga sümpaatne. Ta ei hoidnud kõrvale ega mõelnud, et olen juba nii vana ja ei tee,“ meenutab näitleja.
Ines Aru: Leida oli inimene, keda kohtad ja võid elus väga õnnelik olla
Ines Aru ütleb, et käis vee hiljaaegu Leida Rammol külas. „Ta oli ikka elurõõmus. Ta on alati elurõõmus olnud.“
„Ta oli nii kohutavalt sümpaatne inimene, väga aus, väga siiras. Väga armas inimene, väga otsekohene. Ja väga hea näitleja mu meelest, sest ta oli nii ehtne. Niisugune inimene, keda kohtad ja võid elus väga õnnelik olla,“ meenutab Leida Rammot Ines Aru, kes oli koos Rammoga kultusfilmis „Viini postmark“. „Kõik kõige paremad sõnad, mida võib ühe inimese kohta öelda, saan ma öelda Leida Rammo kohta.“
Hele Kõrve: kui oleksin teadnud, et see on viimane kallistus, oleksin seda teisiti teinud
Mullu Leida Rammo Linnateatri fondi stipendiumi pälvinud Hele Kõrve viimane kohtumine Rammoga oli sel suvel teatri suvelavastuse „Inimese hääl“ läbimängul. „Kui oleks siis teadnud, et meie omavaheline kallistus jääb viimaseks, oleksin teda teisiti kallistanud. Aga mitte kõvasti, sest alati oli oht teda katki kallistada,“ räägib Kõrve.
Kuigi tema sõnul oli Rammo tervisemurede tõttu viimastel aastatel füüsiliselt nii habras ja miniatuurne, oli ta siiski hingelt tohutult sitke, optimistlik ja teotahteline inimene. „Tema sõnavõtud omanimelist preemiat üleandes olid alati väga vaimukad, ajaga ning moega kaasaskäivad. Ta oli väga hästi kursis meie poliitikaga ja ka mujal maailmas toimuvaga. Jääb üle olla väga tänulik, et oli au ja õnn tunda sellist teatrilegendi,” on Kõrve tänulik.
Kommentaarid