Tom Hardy paneb jälle hulluFoto: Kino Artis
Film
21. juuli 2020, 15:39

FILMIARVUSTUS | Kas „Teneti“ ootuses leiab valgelt linalt veel miskit vaadata?

Kunagi Venemaal ülikoolis käies läksin teatrisse, kus pidi olema etendus „Kuninglik striptiis“. Alla 18 keelatud, väga karm etendus. Äkki on miskit põnevat? Tuli välja, et oli poliitsatiiriline nukuetendus. Pehmelt öeldes olin pettunud. Kui te vaatate uue filmi „Capone“ treilerit, siis võite samamoodi petta saada. Karmi maffiadraama asemel saate hääbuva dementse mehe hallutsinatsioone.

Tegelikult ei peaks olema „Capone“ sugugi halb film ja ega ta tegelikult polegi. Filmi lavastaja, stsenarist ja monteerija Josh Trank tahtis teha filmi, mis lõhuks tüüpilist maffiaelu glamuursena näitavat narratiivi, kus maffiamehed pole šampuse ja paljaste naiste seas õilmitsev kõva tegija, vaid vaikselt hääbuv vanainimene.

Umbes sama tegi „Irishman“, aga „Capone“ keerab vinti veelgi rohkem üle. Al Capone’i viimane eluaasta oli trööstitu. Elas ta küll endiselt enda Palm Springsi villas, kuid mees ei saanud enam suurt millestki aru ja tema seedekulglad ei tööta enam vastavalt tema tahtele alludes. Tegelikult ainult mõned aastad USA maffiamaailma tipus olnud tegija oli eluõhtuks täiesti süüfilisest näritud dementne objekt.

Tom Hardy paneb jälle hullu Foto: Kino Artis

Filmi turundusmeeskond läks muidugi täie peale. Treiler lubab põnevusest pungil mürglit, aga reaalsuses viibib Capone (Tom Hardy) suurema osa tugitoolis ja mõmiseb omaette. See on ajalooliselt kinnitatud fakt. Eks Trank üritaski näidata, et ole kes tahes, aga kui tervis alt veab, siis ei ole su endisest hiilgusest suurt midagi alles.

Kriitikud ja publik on „Capone“’i väga vaenulikult vastu võtnud, sest päris ajaloolise tõe pähe seda müüa ei saa. Lisaks on film täiesti teistsugune teiste maffiafilmidega võrreldes. Loo fookuses on pigem meile kõigile enamvähem tuttav inimese hääbumine, kus keha hoitakse elus, aga aju liigub sisulise varjusurma poole.

Filmis on hea muusika, head rollid, kuid kindlasti oleks see film pidanud jääma festivalifilmiks, aga mitte koroonajärgse kinolootuse rolli.

Samal ajal on kinos teine eluloofilm, mis näitab enda osalisi palju paremas valguses. Marie Curie elust pajatav „Radioaktiivsus“ oleks justkui hea film keemiatundi. Või siis füüsikatundi. Curie, koos enda abikaasa Pierre’ga, avastas kunagi uraanimaaki jälgides, et maak on palju aktiivsem, kui seda uraan ise. Sellest lähtunud keemilised katsed viisid raadiumi ja polooniumi avastamiseni. Järgnes Nobeli preemia ja suur kuulsus.

Rosamund Pike mängib Marie Curied

Raadiumiga müüdi nii kiilaspäisuse vastu rohtusid, tikke, huulepulki ja kõiki. Arvati, et see on imerohi. Ka Marie Curie (Rosamund Pike) magas pikalt raadiumiampull voodi kõrval. Seejärel selgus, et leitud radioaktiivsus pole teps mitte inimsõbralik leiutis. Üsna täpselt Curie elukäiku jälgiva filmi probleemiks jääbki stampides püsimine, kus iga aastakümme saab sama palju tähelepanu ja lisaks pakutakse ka seda, et Curie teadushimust ajendatud avastused viisid meid Hiroshima ja Tšernobõlini.

Kui otsida, et kumb film parem on, siis selles kategoorias võidab napilt Capone. Pinge on üleval lõpuni, Curie saaga läheb veidi melodraamaks.

Samas on kinodes ka lihtsalt ilusaid ja toredaid filme. Mika Kaurismäki, see on siis Aki vähemkuulsam ja –edukam vend, tegi lihtsa ja armsa filmi „Meisterkokk Cheng“, mille sisu on lihtne – Soome kolkakülla tuleb hiinlasest mees koos enda pojaga. Kohalikud sangarid õlleklaasi taga vaatavad meest küll esialgu umbusklikult, aga kui selgub, et ta oskab teha tavapärase kartulipudru ja vorstikastme asemel väga meeldivad Hiina toitu, siis kõik leebuvad.

Chengis pole ühtegi väga suurt probleemi. Kõik on väiksed virved ja kõik laheneb kiirelt ja ilusti. Kõht läheb küll tühjaks, kuid lõpuks leiab Hiina mees armastuse ja kõik on Soomes õnnelikud.

Hiina mees leiab Soomest armastuse Foto: Kino Artis

Aga lõpetuseks, et minge ikka kinno. Ühe eelmainitud filmi eel leidis aset dialoog:
„Kas me oleme ikka üksteisest liiga kaugel?“ küsis inglise keelt rääkiv härrasmees teiselpool kinosaali.

Ma ei osanud esimese hooga aru saadagi, et kas ta teeb nalja või on koroona täiesti üle käte läinud. Kui mees naerma hakkas, siis võis aru saada, et huumor pole kadunud.

Kinodes on ruumi küllaga ja filmid on ka enamvähem toredad. Tenetit ei tule niipea, aga kinno tasub ikka minna. Kasvõi kuuma ilma eest varju.