Kuidas näpata salainfot, mis asub luku taga teisel pool ookeani? Luureagentuurid on aastakümneid kasutanud selgeltnägijate abi (4)

Külma sõja ajal nuputasid KGB ja CIA igasugu leidlikke viise, kuidas oma agente vastaspoole võimukoridoridesse ja salakontoritesse smugeldada. Ent spionaaž ei toimunud üksnes füüsilises vormis. Üksjagu infot koguti teataval selgeltnägemise meetodil, mida Ameerika Ühendriikides hakati kutsuma terminiga remote viewing, eesti keeli kaugvaatlus.

„1970ndate alguses märkas Ameerika luure, et nende info lekib. Algul nad arvasid, et nende hulgas on füüsilised spioonid, kes koguvad infot, aga pikemal uurimisel selgus, et spioone pole ja et idabloki luureorganisatsioonid kasutavad tegelikult meediume ja sensitiive,“ räägib kaugvaatluse praktik ja uurija Tommi Topelund. Oletati, et 1970. aastaks oli Nõukogude Liit kulutanud psühhotroonsetele uuringutele 60 miljonit rubla. Infolekke ulatus andis põhjust arvata, et see ei olnud venelastel mahavisatud raha.

„USA luure pidas neid andmeid esiotsa siiski spekulatiivseteks ja vastuolulisteks, selgeltnägemise teel infokogumisse suhtuti skeptiliselt,“ jätkab Topelund. 1973. aasta kevadel kutsuti välja tollal Ameerikas juba tuntuse võitnud sensitiiv (kirjanik ja kunstnik) Ingo Swann, kes oli selleks ajaks teinud lugematul hulgal kaugvaatluse katseid. „USA luure oli taolise meetodi suhtes endiselt skeptiline ja nad uurisid Ingo Swannilt, kas niimoodi on võimalik informatsiooni koguda. Ingo Swann väitis, et see on võimalik,“ räägib Topelund.