Raamat

ARVUSTUS | Ood tehismäele: kuidas Taani menukirjanik hakkas lugejaid raputama 

Marvel Riik, 15. juuli 2020, 21:12
„Mount Kopenhaagen“, Kasper Colling Nielsen. Varrak, lk 192.Foto: Marvel Riik
Kasper Colling Nielseni debüütteos „Mount Kopenhaagen“ rabab oma julgete mõtetega. Nielsen justkui teaks, et tal on vaid mõned lõigud-leheküljed, et lugejas huvisäde läita. Seetõttu algab karusell kohe suure kiirusega..

Taani menukirjanik seilas Eesti kirjandusmaastikule mullu „Euroopa kevadega“ (originaalkeeles ilmunud 2018), mis oli oma olemuselt eriskummaline elamussalat. Ebameeldivad tegelased toimetasid privilegeeritud Euroopas, mis oli segu moodsast tehnoloogiast ja ürgsest loodusest. „Euroopa kevad“ ei olnud Kasper Colling Nielseni debüütteos, vaid juba lihvitud variant loost kui sellisest, mida Nielsen on varasemalt kirja pannud. Seetõttu leidubki nii palju tuttavlikku Nielseni järgmisest eestikeelsest tõlkest „Mount Kopenhaagenist“ (2010), mis on tegelikult kirjaniku avang karmis lugudeäris.

Teoses saab lugeda rida eripalgelisi lühijutte, mis lõppkokkuvõttes annavad pusle sellest, kuidas toimub elu hiiglaslikul mäel. Tehisehitis puudutab ja vormib inimeste elukäiku, nii nagu inimkäsi on mäe ehitamisega muutnud planeeti Maa ja selle argipäevarutiini.

Ilmselgelt on Nielsen otsinud ideid ja väljendusviise, millega teada tuntud lugudest erineda – siin on tehtud pingutusi. Samas koorub selles püüdluses välja järgmine motiiv, mis Nielseni kirjasõnades kajama jääb: tavaline muutub eriliseks ja vastupidi.

Näiteks otsustab üks tegelane, et ta tahab saada linnuks. Ta võtab seda eriskummalist ideed surmtõsiselt ning teeb meditsiini kaasabil asja teoks. Peagi leiab ta endale järgijaid kõikjal maailmas, sellest saab majanduslikult kasumlik liikumine ja ühtlasi uus inimtõug poliitilise kaitsega. Kodubaasiks jääb tehismägi, kust on hea hommikune lennutiir teha.

Tõttöelda peakski nüüd korra peatuma sellel, mida mägi sümbolite ja kultuurifilosoofias tähendab. See on midagi suurt ja tähtsat. Põhimõtteliselt on mägi üks vanimaid sümboleid üldse. See on igale rahvale, kultuurile (olenevalt nende geograafilisest asukohast) kui õhtune „Aktuaalne kaamera“ eestlastele – see konstateerib, et meie arusaam maailmast ja selle toimimisest peab jätkuvalt paika. Omamoodi maailma kese.

Ja seda mäe suurust on lugudes hästi tajuda. Mägi on kõikjal ja alati, see on ja jääb A ja O-ks. Lood-sündmustikud, mida lugeda saab, on alati lühikesed, mäe kummardamisele kulutatakse hulga rohkem tähemärke.

Stilistiliselt kohtab justkui säästlikku/minimalistlikku keelt: võimalikult vähesega tahetakse võimalikult palju ja värviliselt edasi anda. Debüteeriv Nielsen justkui kardaks kaotada lugeja huvi. Nagu kõlab argitõde muusikapalade puhul, kui teos ei kõneta esimese 30 sekundiga, siis sellel pole lootustki suurema publikuni jõuda.

Seejuures teeb Nielsen minu silmis vea, mis lööb sassi lugemisrütmi. Tõsisesse ja realistlikku jutustamisstiili ilmuvad segmendid utoopiast ja ulmest – fantaasia lendab läbi katuse! Tegu on delikaatse võttega, mis pahatihti lõppeb lugeja positsioonilt vaadates krahhiga. „Mida kuradit?!“ on fraas, mida vähemalt iga kolmas lugeja võiks Nielseni „Mount Kopenhaageni“ puhul mõtteis öelda. Tundub, et raamatu viimasel kolmandikul on kirjanik ka ise aru saanud, et vinti on kohati üle keeratud, mistõttu on jutte esimese emotsiooni kõrval toodud tagasi kainemasse kastmesse.

Võrreldes „Euroopa kevadega“, mis on, nagu eelpool mainitud, edasiarendus loost, mida Nielsen on tahtnud ikka uuesti ja uuesti kirjutada, on „Mount Kopenhaageni“ nõrk koht just selle usutavus. Teooria, mis peaks mäge, selle ehitust, mitmekesisust ja toimumist selgitama, on auklik. Mõistagi ei eelda keegi siin mingisugust teaduslikkust, kuid tuleb siiski arvestada, et kaine mõistus on üsna võimas tööriist. Teoreetilises ja kirjelduslikus aspektis jääb debüütteos kindlasti alla oma järelkäijatele, aga ta rabab ikkagi, võimsalt ja toorelt.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee