Aivar Riisalu: koroonakriisi ajal mõtlesime bändiga, et läheme laiali (2)

Täna lõppeb koroona pärast edasi lükkunud tuur „Vanad, aga kobedad – Meie Mees ja Maie“. Riisalu (59) meenutab, kuidas oli esimest korda pärast eriolukorda laval olla. „Ma arvan, et igaüks saab aru, et kui oled 22,5 aastat laval olnud, pole see raha pärast, vaid puhtalt edevusest. See on äge! Tore on näha inimesi, kes meile kaasa elavad,“ tunnistab Riisalu, et lava igatses kogu ansambel.

„Loomulikult oli see neli kuud meie kõigi jaoks üsna kurnav ja ütleme nii, et koroonavarju on ju tunda. Inimesed ei ole veel täiesti vabad, aga vaikselt hakkame kosuma,“ sõnab Riisalu.

Ansambel pidas eriolukorra ajal maha teravaid vestlusi teemal, kas bändina jätkata või mitte. „Muusika tegemine on ju ka majandus. Selge on see, et kontserdikorraldajad ja mänedžerid said väga valusasti pihta. Ja mis siis ikka inimesi omavahel vaidlema ajab kui mitte majandusküsimused.“

Riisalu ütleb, et tema jaoks on muusika meeldiv hobi, kuid bändis on ka professionaalseid muusikuid, kelle jaoks on neli viimast kuud olnud väga piinav aeg. „Meie mänedžerile võib ainult kaasa tunda sellel lihtsal põhjusel, et tal jäi väga palju asju ära sellel suvel,“ selgitab Riisalu, et vestlused lähevadki teravaks siis, kui majandus hakkab suruma. „Ja siis lõpuks mõtledki: „Ah, põrgusse, mis me jamame, läheme laiali.“

Meie Mees on tegutsenud aastast 1997, neist aktiivselt 21 aastat, sest vahepeal pidasid nad paar aastat pausi. Kuidas nad veel jaksavad? „Nüüd on koormus nii väike, et see on ainult puhas rõõm. Tegelikult ma absoluutselt ei valeta, kui ütlen, et naudin täiega,“ ütleb Riisalu ja lisab: „Kõige hullem oleks, kui mina, kes ma olen juba pensionieas – viis aastat on veel minna –, jääksin kuhugi norutama.“

Meie Mees on tegutsenud aastast 1997. Paar aastat sai pausi peetud, mistõttu puhast tegutsemist on neil 21 aastat. Kuidas nad veel jaksavad? „Nüüd on koormus nii väike, et see on ainult puhas rõõm. Tegelikult ma absoluutselt ei valeta, kui ütlen, et naudin täiega,“ ütleb Aivar ja lisab: „Kõige hullem oleks, kui mina, kes ma olen juba pensionieas - viis aastat on veel minna - jääksin kuhugi norutama.“

Riisalu ütleb, et laval esinemine ja rõõmsate inimeste nägemine on äge ja annabki jõudu. „See on tohutu adrenaliin! Muuseas, ma tänaseni pabistan enne lavaleminekut nii metsikult, et see on päris naljakas, aga nii on,“ naerab laulja. Riisalu proovib pool tundi enne lavale minekut olla omaette ja oma hirmudega hakkama saada. „Silmanurgast jälgin, kes kohale tulnud on. Kõige raskem on tunnetada, mis on tänasel kontserdil õige – milline on publik, kas noored või vanad ja nii edasi. Mina olen pool tundi enne esinemist omaette – panen rahulikult riidesse, riputan omale klapid külge ja keskendun vaikselt omaette.“ Üksi olla Riisalule meeldib. „Keegi ei usu, aga tegelikult olen ma üsna endasse tõmbunud. Ütleme nii, et saan endaga enam-vähem hästi läbi ja minu meelisseisund on üksiolemine.“ Suve plaanib ansambel rahulikult võtta. „Midagi me ikka teeme, aga täpselt nii palju, et oleks äge, mitte tapmine,“ räägib Riisalu. 

Ta paljastab, et tal on bändiga tulevikuks ka üks ambitsioon. „Võib-olla peaks natuke sisu muutma ja proovima uuesti tõsist kantrimuusikat teha,“ mõtiskleb ta. „Meil on koosseis muutunud – üks Eesti tuntumaid kantrikitarriste Ivar Kannelmäe on meiega taas liitunud,“ räägib Riisalu jausub, et sellises tempos nagu praegu jaksavad nad veel bändi teha küll ja jõuavad ka 30. tegutsemisaastani. „Oleme veel nii noored, et peame vastu.“