Pidu katku ajal! Vastuvoolu ujuv Hard Rock Laager – vaese mehe säästufestival või pidu täie raha eest?

Reede pärastlõunal Vana-Vigalasse jõudes ei reeda miski, et kõigest mõned kuud tagasi on Eestist koroonatorm üle käinud. Vanad sõbrad embavad ja teevad kaotatud aega tasa, piletisabas lookleb endiselt järjekord ning telklaagris kerkivad järgmisteks öödeks paljude ööbimiskohad. Õhkkond ei anna aimugi sellest, et hiljuti pidime kõik suurema osa ajast nelja seina vahel veetma ja muretsema, kas sel aastal üldse Laagrisse (mis, muide, on praeguse suve seisuga Euroopa suurim muusikafestival) saab.

Ma usun, et liialda, kui ütlen, et Eesti hevimuusikasõbrad on üks kokkuhoidvamaid seltskondi. Kolme aastaga on mulle mõned näod juba nii tuttavaks saanud, et isegi kui ma pole nendega ühtegi sõna vahetanud, on mul tunne, nagu näeksin vanu sõpru. Lisaks ei ole Laagrist võimalik lahkuda nii, et sa ei saaks vähemalt mõnda uut tuttavat. Naudid sa kontserti või lobised sõpradega telklas, alati tuleb kuskilt keegi, kes sind verbaalselt või füüsiliselt embab – koroonahirmust pole jälgegi.

Kuigi kontsertide ajal on märgata, et rahvast on platsil vähem ja vetsude ning toidukohtade järjekorrad on palju lühemad (välja arvatud laupäeva hommikul pannkooke ostes, kus oodata tuleb kohati lausa pool tundi, aga see on aktsepteeritav, sest food truck'i peremehel on söögi tegemise kõrvalt aega sinuga isegi flirtida), tehakse kisa ja möllu ka kõigi nende eest, kes tänavu piletist ilma jäid.

Festival on küll väiksem, kuid hubasem

Ka nn väljavalitu staatuses inimesed, kes 1000 sekka jõudsid, kinnitavad kui ühest suust, et Laagris ei ole esmatähtis bändide valik, vaid rahvas ja festivaliga kaasas käiv melu.

„Tänavu on siin vaiksem, aga hubasem. Eriti on seda tunda telklas, kus pead ja p***** pole nii koos,“ räägib Grete, kes on laagris juba kaheksandat korda. Ka Kaur nõustub: „Kõige suurem erinevus on lihtsalt see, et esinevad ainult Eesti bändid ja võõrkeelt ei kuule nii palju kui tavaliselt. Come on, keegi ei käi Hard Rock Laagris ainult esinejate pärast, siin käiakse suurepäraste inimeste pärast. Rahvas on tähtsam kui muusika.“

Neljandat aastat Laagri melu kogev Taaniel ei tunneta samuti erinevust. „Telkla tundub veidi väiksem, kuigi ilmselt pole kõik ka kohale jõudnud. Kuid isegi kui rohkem inimesi ei tule, siis ongi siin rohkem ruumi ja see on hea. Bändidega olen sel aastal väga rahul, sest kuna ma Norra black metal’it ei kuula, ongi rohkem, mida nautida. Koroonat ma ei karda ja paistab, et ka teised mitte. Kuid on tore, et vajalikud vahendid enda kaitsmiseks on olemas.“

Vahetult enne festivali algust sai suure tähelepanu osaliseks bänd Sorus, kelle tõttu tühistasid oma esinemised Kannabinõid ja Wolfredt. Bändi ninamees Sulev Saluneem ütleb, et ametlikult räägivad nad intsidendist alles tuleval nädalal, aga pärast toimunud sündmusi on nad saanud väga palju toetuskirju. Kuigi platsil tundub poolehoid neile suur ja silma hakkavad paljud, kel seljas Soruse pusa või särk, levib laupäeva hommikul info, et nende etteaste ajal võib mässuks minna. Ei tea, kas viha õhutajatele saadi õigel ajal jaole, neid heidutas vihmane ilm või olid need lihtsalt tühipaljad jutud, aga kontsert möödub igati rahumeelselt ja toimunud sündmuste teemal sõna ei võeta – Laager on ennekõike siiski koht muusika nautimiseks.

Hard Rock Laager on ehe näide sellest, et kui oled kaelani s****, ei tasu pead norgu lasta. Asjadele tuleb läheneda rahulikult ja positiivselt, sest siis on kindel, et vastutustundlike inimestega on hea pidu katku ajal siiski võimalik.