Inimesed

Saagem tuttavaks: kes on Eesti tuntuima daamiportree modell

Näitlejatar: ma lähen ja laulan ja lill on mul käes! 

Tõnis Erilaid, 5. juuli 2020 09:04
Peet Aren. Mare Leet. Õli lõuendilFoto: Erakogu
Vanemuise toonane peanäitejuht Voldemar Mettus armastas seltskonnas jutustada, kuidas tema kabinetiuksele arglikult koputas katkiste sukkadega ja kehvalt riides närviline plika, kes ometi kindlameelselt kuulutas: „Ma tahaksin näitlejannaks saada!“. Kui vana sa õige oled, küsis hämmastunud Mettus. „Kolmteist!“ „Sa oled liiga noor. Mine ema juurde tagasi,“ tõrjus näitejuht. Tüdruk jonni ei jätnud. Tuli aasta pärast uuesti ja Mettus leebus. Tüdruk pääses stuudiosse õppima ja varsti tillemas osas ka lavale. 

Johanna Preide jättis niisiis kooli katki ja sukeldus teatriellu. Esimene näidend, kus ta mängis, oli John Galsworthy „Põgenemine“.

 „Stuudios õppimise kõrvalt sain kaasa teha kahes lavastuses. Arvustused olid head. Kuid Vanemuises olemine ei rahuldanud mind. Tundsin, et mu mäng oli ikka veel äbarik ja nii astusin Tallinnas draamastuudio kooli. Olin arglik ja teised ennustasid, et ma olen esimene, kes eksamil läbi kukub. Nende imestuseks tegin eksamid erakordselt hästi ja sain Estoniasse,“ meenutas näitlejatar. Sõbratar Helle Raa rääkis, kuidas nad teatrikooli eksamile läksid.  „Õige suur hirm oli nahas. Teel eksamile kodust väljudes vaatasime hirmuga, kes tuleb esimesena vastu, mees või naine. Ühe nurga tagant keeras välja lombak vanamees. Tahtsime talle rõõmu pärast kaela langeda!“

Hugo Raudsepa „Roosad prillid“: Laval on Betty Kuuskemaa, Mare Leet, Paul Pinna ja Marje Parikas.Foto: Parikas/Eesti Filmiarhiiv

Linna noorim abielunaine

Siis üllatas näitlejatar Uudislehte.

 „Trotslikuna ning poolnuttes ilmus 1930. aasta augusti lõpus toimetusetuppa nooruke daam ja ütles, et me oleme teda haavanud kirjutades, et Tallinna noorim abielunaine on 18aastane Rosalie Jeletski. Tema on ju palju noorem, alles 16 ja juba abielus! Kirjutasime siis temast, et noorim abielunaine on ikka Johanna Opsula... Jälle tuli ta meie juurde – rõõmsana, peaaegu lapselikult õnnelikuna tänama. Estonia laval tunneme teda nüüd kui Mare Leet ja ta on ka pealinna tuntuima tantsuõpetaja Herbert Küttimi partner.“ 

Esimene oluline osa Estonias oli Mare Leedil Artur Adsoni lavatükis „Neli kuningat“, kus tal tuli asendada tõelist staari Erna Villmerit. Tunnustus tuli 1933. aastal Fanny osaga Marcel Pagnoli näidendis „Kauged rannad“ külg külje kõrval Feliks Moori, Paul Pinna, Hugo Lauri, Albina Kausi ja paljude teiste tol ajal tuntud lavakuulsustega.

Johanna abikaasa oli varem samuti draamastuudios õppinud näitleja ning näitejuht Ralf Opsula (hiljem Raivo Opsola). „Päris elatanud mees, juba 30 ja mängib praegu „Mikumärdis“ Jaak Jooramit,“ kirjutasid ajalehed nende abiellumise puhul. „Proua tunnistas, et abielu tuli pisut ootamatult. Opsula aga ütles: „Naine toob elusse rõõmu ja valgust. Eriti siis, kui oled tööga koormatud ja ruttad väsinuna koju. Siis on hää, kui tuleb vastu inimene, kes oskab sulle öelda mõne väikesegi lohutava ja magusa sõna.“

Lohutavat magusust ei olnud kauaks. 

Johanna oli 19aastane, kui 1934. aasta septembris kirjutas Esmaspäev: „Proua Johanna Opsola, kes on Estonias üks andekamaid jõude kunstnikunimega Mare Leet, oli pulmade ajal „päris laps“, nagu ütlesid mõned pulmalised. Nüüd selgubki, et tema südame vallutamine ei olnud küllalt põhjalik. Noorpaar ei sobinud (seda enam, et Opsola oli Pärnu Endla direktor ja perest pikalt eemal). Ei jäänud muud teed, kui esitada rahukogule palve selle äpardunud abielu likvideerimiseks. Kumbki teist süüdistama ei hakanud ja kohus otsustas palve rahuldada. Mare Leet saab kodanliseks tarvitamiseks tagasi oma neiupõlvelise perekonnanime Preide.“

Elegantselt Kunstihoone avaballil

1934. aastal tegi uksed lahti Kunstihoone Tallinna Vabaduse väljakul.

„Kunstihoone avabankett tolles moodsas kummipõrandatega ja lagedes ning seintes palju klaasi sisaldavas ehituses kujunes mugavaks. Näitusesaalides jalutati ja tantsiti ümber skulptuuride ning silm võis samal ajal välja noppida meeldivaid esemeid 299-numbrilisest kunstidemonstratsioonist. Siin leidus 106 autorilt nõrku ja häid töid, mistõttu üldmulje jäi ebaühtlaseks... Banketi sädelevama ja tujuküllusema kujuna võitis tähelepanu arhitekt (Karl) Burman, tantsijate peres prouad Pääbo ja Lepik ning Mare Leet, keda saatis Peet Aren, samast daamist loodud näituse elegantsema portree autor,“ kirjutab oma ülevaates Vaba Sõna.

Mare Leet siis enam katkiseid sukke ei kandnud. 20aastane noor naine oli üks kolmest Estonia „naismusketärist“ koos Netty Pinna ja Milvi Laidiga, kelle järgi Tallinna seltskonnadaamid oma kostüüme sättisid. 

Ometi oli tekkimas jälle uus häda, kui ta mängis Katit, naist, kes pidi väliselt olema nii ja naa, kuid hingelt ilus Hugo Raudsepa näidendis „Mees, kelle käes trumbid“. Arvustajad kirjutasid Päewalehes: „Mare Leet Katina pidi autori tahtmisel olema välimuselt mitte kena ja seda oleksime meeleldi näinud meiegi, aga seda me kahjuks ei saanud, nii et me ei võinud nii kergesti uskuda, et see hästi mängitud tütarlaps on ilma romaanita.“ 

„Mees, kelle käes on trumbid“: Hugo Raudsepa näidendis mängisid Mare Leet ja Juhan Tõnopa. Foto: Parikas/Eesti Filmiarhiiv

Palgaskandaal

Vastasseis siiski lahenes ja pärast ravikuuri ühes Soome sanatooriumis oli Mare Leet peaaegu otse laevalt tulles taas Estonia laval 12. jaanuaril 1938. Ta jõudis ka Shakespeare`i mängida („Veneetsia kaupmees“), Krõõta „Vargamäes“, Ilonat „Niskamäe naistes“. Kõiksugu kassatükkidest rääkimata. Üks osa jäi siiski mängimata. Kui 1941. aastal pidi Moskvas peetama Eesti NSV kunstidekaad, kus Mare Leet pidanuks mängima Andres Särevi lavastatud „Libahundis“ Tiinat, siis ütles ta pärast näidendi valitsevale ideoloogiale sobivaks kohendamist sellest aust ära. Seepeale sai ta Estonias mängida ainult Maksim Gorki näidendite massistseenides.

Ta oli juba üheksa-aastaselt mänginud kooliteatris (habemega poisi) peaosa, kuid ei osanud nelja unistuse vahel valida: arst, kirjanik, tants või näitlemine. Ema hoiatas: „Ära sa taha näitlejaks. Näitlejad on kõik pahad ja lähevad põrgu!“ Mare Leet hoiatusest ei hoolinud, aga kirjanikuteegi polnud kaugel – mitu ajalehte ja ajakirja avaldasid temalt varjunime all luuletusi ja jutukesi. 

Esimese vabariigi lõpuaastal isamaaliste deklamatsioonidega mitmel rahvuslikul suurüritusel esinenud Mare Leet abiellus 27aastaselt Konstantin Pätsi ja Jüri Uluotsa ihuarsti, Tallinna keskhaigla juhataja 46aastase James Raukasega.

„Tuntud arst ja kaunis näitlejanna,“ kirjutasid ajalehed laulatusepildi allkirjaks.

Näitlejatar põgenes koos abikaasaga 1944. aastal Rootsi ja sai seal tööd Stockholmi ülikooli raamatukogus, aga jätkas ka deklamaatorina peaaegu kuni surmani 1997. aastal, lugedes kõige meelsamini Marie Underi luulet. 

* Pealkirja valis Mare Leet ise Friedebert Tuglase loomingust, kui Tallinna Post temast isikuloo kirjutas.

Peet Aren ja tema Mare Leedi portree

Peet ArenFoto: Parikas/Eesti Filmiarhiiv

Estonia nooruke näitlejanna oli 20aastane, kui Peet Aren (pildil) temast art deco stiilis portree maalis. Hinnangud olid 1934. aastal mõneti vastuolulised. Postimees kirjutab: „Peet Aren esineb üllatavalt diskreedilt maalitud noore näitlejatari Mare Leedi elegant-portreega. Toonid on tagasihoidlikud, tõsised, roheline, hall ja siis veel nüanssideks pruunikat ning kollakat. Ilus poos, küps läbitöötus, nagu polekski see Areni töö! Midagi on ses esinduslikku, poseeritut ja intiimset samal ajal.“ Uudisleht aga hindab: „Õnnestunuks ei saa P. Areni Mare Leedi portreed pidada. See maal on õige tugevasti stiliseeritud. Isegi niivõrd (nimelt jalad), et usutavus kaob. Võib olla, et stiliseerimine on läinud vales suunas – mitte pikkuse ja saleduse sihis ei oleks stiliseerima pidanud!“

Kunstnik sündis Viljandimaal Võisiku vallas 29. juunil 1889. aastal. Villem Reiman on Kolga-Jaani kirikuraamatusse tema nimeks kirjutanud talu järgi Peet Aaren. Ta astus 1909. aastal Peterburi keiserlikku kunstikooli, mille lõpetas kuldaurahaga. Pärast maailmasõda oli Siuru sõprusliige ning 1920. aastast Riigi kunsttööstuskooli õpetaja ning siis aastaid Tartus Pallase õppejõud. Maalimise kõrval tegutses sisekujundajana (muu hulgas Pärnu rannahoones, ka esinduskinodes ja kohvikutes).

Tema kujundatud on Vabadusristi autasu ning mõneti kurioosumina ka iseseisvunud Eesti esimesed mängukaardid.

Suri 81aastasena emigratsioonis New Yorgis.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee