Filmirežissöör Arvo Kruusement: „Eks kodumaal oli ilusate tüdrukute põud ja siis tuli neid Lätist tuua.“

Kultusfilmis „Viimne reliikvia“ mängis Agnes von Mönnikhusenit lätlanna Ingrīda Andriņa, linaloos „Don Juan Tallinnas“ astus südametemurdja saabastesse lätlanna Gunta Virkava. Eriti nõutud oli riialanna Regīna Razuma – tema mängis Peeter Urbla „Suletud ringis“, Valentin Kuigi „Lurichis“, Arvo Kruusemendi „Bandes“ ja Olav Neulandi linateostes „Hundiseaduse aegu“, „Reekviem“ ja „Näkimadalad“. Lätlannade invasioon Eesti filmidesse algas aastal 1960 ja vältas 30 aastat. „Eks kodumaal oli ilusate tüdrukute põud ja siis tuli neid Lätist tuua,“ muheleb filmilavastaja Arvo Kruusement. „Tõesti ei olnud toona meil väga palju ilusaid näitlejannasid, praegu on palju rohkem!“

Läti näitlejannad olid eranditult kaunid ja see sai ka olulisimaks põhjuseks, miks Eesti režissöörid neid tööle värbasid. Koduste kaunitaride põuale sai abi Riia ilmakuulsast kunstiteatrist, mille nimi oli toona hiigelpikk: Jānis Rainise nimeline Läti NSV Riiklik Akadeemiline Kunstiteater.

„Meil olid lätlastega tihedad sidemed,“ kõneleb Kruusement, et Eduards Smiļģise loodud Riia kunstiteatrit väisasid filmimehed tihedalt. Näitlejate, eelkõige näitlejannade leidmiseks. „Enamik Läti näitlejaist, kes Eesti filmides mängisid, olid Läti kunstiteatrist, sealt nad meile silma hakkasid.“ Kruusement lisab, et Läti kunstiteatri Smiļģise draamastuudiossegi võeti eranditult ilusaid tüdrukuid, sestap laius Eesti filmilavastajate ees hiilgav valik. Mitte üksnes ilu tõttu, vaid selgi põhjusel, et noid naisi kaamera armastas. „Kes ikka sealt sobiva näitlejanna leidis, see ta kohe oma filmi võttis,“ kirjeldab Kruusement, mäherduse otsustavusega tollal tööd tehti. Mõistagi pakuti lätlannadele tavaliselt keskseid, mitte tänamatuid kahe repliigi rolle.