Aga kas see oli ikka õige? Noore naisena tuli vahel lihtsalt sellest, kui õppejõud tegi kahemõttelise vihje, keegi torkas vastikult näppudega selja tagant ribide vahele või tegi kohatuid märkusi figuuri kohta, mööda vaadata või tobedalt naeratada. Seljataga muidugi sosistasime ja hoiatasime, et see on nilbik ja too on pervo. Kaebama minna? Aga kuhu? Sõna „ahistama“ poleks osanud selliste asjade kohta öeldagi ja psühhotraumastki ei oleks taibanud mõelda.
Ei imesta üldse, et eriti vanema põlvkonna esindajad – ka naised – ütlevad, et kas nad siis ei võinud need „naljad“ ära kannatada ja mis neil noortel viga on. Ja milles on üldse probleem? Selge, et iga nalja ei tohigi liiga traagiliselt võtta – kui see on ikka nali. Tajuda piiri, mis on nali, meeldiv flirt või juba ahistamine, ongi igal ajal peen kunst.
Kommentaarid (0)