Inimesed

Lauluõpetaja Maiken lõpetas ülikooli: sisendasin endale, et ei pea lõpetama nominaalajaga 

Liisa Mugra, 3. juuli 2020, 15:07
Lauluõpetaja Maiken koos kolleeg Bert Pringiga lõpetas Tallinna ülikooli kutsepedagoogika bakalaureuseõpingudFoto: Piret Räni
“Tunne on väga hea, mingi etapp elus on jälle läbi!” hõiskab lauluõpetaja Maiken, kes lõpetas kutsepedagoogika bakalaureuseõpingud Tallinna ülikoolis. Temaga ühte sammu astus ka kolleeg Bert Pringi. 

Maiken tõdeb, et õpingutes tekkis ka mitu aastat pausi. “Õnneks leidsin tänu koroonale aega teha viimane spurt ja kirjutada valmis lõpueksam. Väga hea tunne, et kool lõpuks läbi on, ei ole pidevalt kuklas mõtet, et kodutöö tähtaeg pressib peale või eksam on tulemas,” räägib ta. “Samas tean, et see ei jää viimaseks õpinguks, sest inimene õpib kogu elu. Lihtsalt korraks saab natuke rõõmu tunda ühest läbitud verstapostist.”

Samal teemal

Õpingud möödusid lauluõpetaja sõnul mõnusalt. Oli ka raskemaid aegu, kuid siis sai toetuda heale sõbrale. “Meil oli kaugõpe ja koolielu toimus periooditi. Mul on hästi hea meel, et sõbra ja kolleegi Bert Pringiga oleme kõik oma koolid järjest läbinud, ka selle. Bert mainis, et oleme olnud 25 aastat pinginaabrid ja see on täiesti tõsi. Ma soovitan kõigile, et minge sõbraga koos kooli - palju lihtsam on asju arutada ja üksteist inspireerida, sest see on üks suur katsumus: kui kooli kõrvalt peab palju tööd tegema, on üpris keeruline aega planeerida,” jutustab Maiken. “Aga kui kõrval on sõber, kes samamoodi raskustes vaevleb, saab üksteist toetada,” naerab ta. 

“Mulle meeldis kaugõppe vorm - koolitunnid ei toimunud iga päev ja vajalikud tööd olid hajutatud. Võtsid ennast üks hetk kokku ja tegid asja ära. Sisendasin endale, et ei pea lõpetama nominaalajaga - mul on tõesti palju tööd ja kõige suurem saavutus on see, et üldse lõpuni jõudsin. Kõik on võimalik, see on prioriteetide sättimise küsimus,” sõnab Maiken, kes igapäevaselt juhib WAF-laulukooli ja osaleb paljudes projektides. 

Maiken valis pedagoogika eriala, sest see ühildub tema tööga pedagoogi ja muusikaõpetajana. “ See on täpselt üks ühele minu tööga ja alati tuleb kasuks ennast pidevalt täiendada ning seda töös rakendada,” lisab ta.

Ülikooli lõpuaktus toimus üsna traditsiooniliselt, seatud olid vaid mõned piirangud. “Ülikool otsustas teha aktuse hiljem kui plaanitud ja kaasa oli lubatud võtta vaid kaks inimest. Kõik muu toimus tavapäraselt - peeti kõnesid ning lõpetajad said tunnistusele järele sammuda, kätlemise asemel tehtid kerge kummardus. Meie Berdiga laulsime lõpuaktusel duetti, mis jääb kindlasti meelde!” kirjeldab Maiken. Kedagi spetsiaalselt nad aktusele ei kutsunud. “Panime ühes restoranis kinni laua lähedastele ja sõpradele, kellega koos tähistada.”

 

“Ma ei seadnud endale hinnete või tulemuste kohapealt eesmärki. Soovisin saada targemaks, jõuda asjad tehtud ja kooli lõpuni läbida. Hinded ei näita minu arvates midagi, tähtis on sisu,” ütleb Maiken lõputunnistusest rääkides. 

Lõputöö kirjutamise asemel valis Maiken hoopis lõpueksami sooritamise. “See oli praktilisem ja erialaga tihdedalt seotud. Ma ei ole hingelt akadeemik, pigem meeldib asju teha ja loominguliselt läheneda. Akadeemilised kirjutised mulle väga ei meeldi,” tunnistab ta, kuid ütleb, et ka lõpueksamil tuli oma tööd ja ülikoolis õpitut pikalt analüüsida. “See oli suur kirjalik töö.” 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee