Hea tantsuorkestri saladus: saksofonid, trompet, akordion, tromboon...

Milline oli sõjaeelse Eesti tantsuorkestrite levinuim koosseis ja miks just selline? Miks pidi pea igas orkestris olema akordion? Miks polnud neis esimestes tavaliselt lauljaid? Mis roll oli koosseisude kujunemisel välismaa eeskujudel? Kui palju mõjutas seda repertuaari kättesaadavus? Mis suhe oli selle uue moodsa muusikaga Gustav Ernesaksal, Vallo Järvil, Tiit Kuusikul ja Hugo Lepnurmel? Mida tegi džässbändis kohvikulegend Nikolai Kultas? Miks diksiländ meil jalgu alla ei saanud? Sellest ja veel muudestki asjadest alljärgnevalt juttu tulebki. 

Järgnevalt ei pea me silmas klassikalise muusika ansambleid, mis toona paljudes kohvikutes publikut lõbustasid. Juttu tuleb hoopis kaasaegse ehk džässmuusika sissemurdest meie riigi kunagi üsna tugevate vene mõjutustega baltisaksa mõjusfääris olevasse levimuusikasse. Milline oli meie levimuusika üldpilt ajal, kui saabusid esimesed džässiilmingud?

Ilmet hakkas võtma n-ö moodne lööklaul, mis oli tuntava saksa mõju all. Suurmoeks oli kasutada põhiliselt saksa muusikast laenatud viise, millele tehti eestikeelsed sõnad, näiteks „Vändra metsas Pärnumaal“ („Schön ist ein Zylinderhut“) või „Mu isamaa armas, kus sündinud ma“ („Ich hab’ mich ergeben“). Pisut hiljem lisandusid ka vene mustlasromansid. Vahetult enne esimest maailmasõda jõudsid vaid väikese viivitusega Venemaal trükituina Eestisse Leo Falli, Franz Lehári, Victor Hollaenderi ja Emmerich Kálmáni laulud värsketest operettidest. Lisagem siia populaarsem ajaviitemuusika: Antonin Dvořaki „Humoresk“, Zdenék Fibichi „Poeem“, Enrico Toselli „Serenaad“, Franz Lehári valss „Kuld ja hõbe“ ja Vittorio Monti „Tšaardaš“.