Sahinad kadunud „Väikese printsi“ autori ümber: „Ma tapsin oma lemmikkirjaniku...“ (1)

„Tule koos minuga ujuma. Ei või iial teada, homme ei pruugi mind siin enam olla.“ Nõnda lausus Antoine de Saint-Exupéry 30. juulil 1944 Korsika rannas kohatud tüdrukule. Järgmisel varahommikul startis kirjanik ja sõjapiloot luurelennule ja teda ei nähtud enam iial.

Antoine de Saint-Exupéry ehk Saint-Ex, nagu teda kutsutakse, on Prantsusmaa üks lugupeetumaid kultuuritegelasi. „Väike prints“ (1944) on kultusteos, mida tuleks prantslaste sõnul lugeda kaks korda elus – lapse ja täiskasvanuna. Kirjaniku varasemad teosed käsitlesid peamiselt tema kogemusi lendurina.

Lennundus oli vaesunud aristokraadiperest pärit seikleja kirg. Tegelikult oleks ta tahtnud astuda mereakadeemiasse, kuid koolis saadud hinded olid kesised. 1922. aastal sõjaväeteenistuses sooritas Antoine piloodieksami. Kuid pärast esimest lennuõnnetust alistus ta oma pruudi, tulevase romaanikirjaniku Louise Lévêque de Vilmorini pere nõudmistele ning loobus riskantsest tööst. Temast sai kontoriametnik. Noorte kihlus siiski katkes ning Antoine tegi mitu aastat juhutöid. 1926 sai temast taas lendur – rahvusvahelise postilennunduse üks pioneere, keda töö viis Aafrikasse ja Lõuna-Ameerikasse. 1930. aastal töötas ta ka katselendurina, lennufirma Air-France pressiesindaja ja ajakirjanikuna.