Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Eestit hämmastas Põhja küttide leegion

Ajalehemehed läksid selgitama, kes olid need rohelise lipu mehed Põhja küttide leegionist.

Selgus, et kohtu-siseministeerium oli leegionärid Talurite Liidu eestvõttel ja vabadussõjalaste taganttõukamisel registreerinud 1932. aasta novembris. Nüüd olevat kütte juba suur hulk kogu riigis. Leegioni asutajaliikmete kinnitusel koondavat nad endi ümber kodanikke, kes pooldavad Eesti iseolemise kindlustamist ja rahva majanduslise, poliitilise ja sotsiaalse elu tervendamist ning loomulikult toetavad vabadussõjalaste ehk rahvasuus vapside liikumist.

Erilist vormi leegionäridel ei ole, öeldi Uudislehele. Välistunnuseks on märk mütsil ja rohelisel käsivarrelindil: sõõr, mille all vapikujuline Eesti lipu värvidega nelinurk kirjaga PKL. Nelinurga alusele toetub pruunivärviline vibulaskja kuju. Sõõri omakorda ümbritseb tammelehtedest pärg. Baretid on sinised nagu vabadussõjalastel.

„Rohelise lindi tagapõhjal on märk väga nägus,“ kiidab Uudisleht.

Paraku tuli Põhja küttidele varsti ots nagu kõigile vabadussõjalaste liikumisega seotud organisatsioonidele. See suleti sisekaitseülema määrusega 11. augustist 1933. aastal.