Ülle Kaljuste: mulle ei meeldinud lapsena olla mina ise

Kaljuste meenutab, et ta ei olnud laps, kes oleks teiste nähes esinenud või hääli teinud ja nende reaktsioonist aina indu juurde saanud. "Ma arvan, et kõik sai alguse sellest, et mulle ei meeldinud üldse olla mina ise ja arvatavasti püüdsin selle tõttu teiste naha vahele pugeda või ennast teistena ette kujutada," selgitab ta "Vikerhommikus".

"Kõik teised tundusid olevat paju huvitavamad, ilusamad ja paremad. Võib-olla oli see ka selle pärast, et olin üksik laps ja teistega koos mängides tundus teiste laste elu paju huvitavam kui enda oma," jutustab Ülle.

Ka lasteaias oli Kaljuste pigem viimane kuusepuu või seenemikk. "Asi oligi selles, et ma olin väike paks tüdruk ja nägin, kuidas ilusaid tüdrukuid pandi Pöial-Liisideks ning lillekesteks. Siis tegin ise vaikselt kodus peegli ees Pöial-Liisit."

Suurem huvi näitlemise vastu tekkis tal keskkoolis. "Iga lend pidi tegema ühe programmi, mille õpilased ise välja mõtlesid. See oli nii äge, et sealt edasi kasvas see soov suuremaks."