"Hommikusöök staariga" Kristiina Ojulandi kodurestoranis Kristiina ja Kapten
ÕL TV | Õhtuleht
6. juuli 2020, 22:30

HOMMIKUSÖÖK STAARIGA

VIDEOINTERVJUU | Kristiina Ojuland: mina rapsin siin üksi, Raimo Itaaliasse kolimine on meil siiani natuke lahti rääkimata lugu (1)

„Ma ei hakka siin mingit Michelini tärnikestega restorani pidama, aga ehedaid Itaalia maitseid saan pakkuda küll,“ lubab pärast jaanipäeva oma Ihasalu residentsis kodurestorani avanud endine tipp-poliitik Kristiina Ojuland (53), serveerides toitu taldrikutel, millelt on söönud maailmakuulsad riigipead Thatcherist Gorbatšovini.

„Ma ei hakka siin mingit Michelini tärnikestega restorani pidama, aga ehedaid Itaalia maitseid saan pakkuda küll,“ lubab pärast jaanipäeva oma Ihasalu residentsis kodurestorani avanud endine tipp-poliitik Kristiina Ojuland (53), serveerides toitu taldrikutel, millelt on söönud maailmakuulsad riigipead Thatcherist Gorbatšovini.

"Hommikusöök staariga" Kristiina Ojulandi kodurestoranis Kristiina ja Kapten. (Martin Ahven)

Räägi palun ka neist imelistest nõudest, mida oma kodurestos kasutada raatsid. Neil on ju vapustav ajalugu!

Nendel on tõepoolest ajalugu. Olen nõude üle väga uhke. Hetkel julgen need ka kasutusse panna. Loodan, et kaunis serviis suve jooksul siin katki ei lähe. Kunagi ammustel aegadel, kui Eesti võeti vastu Euroopa Liidu nõukogusse – 93. aastal Strasbourgis – ja mina olin noor diplomaat, siis olid restoranis, kus korraldati uhkeid vastuvõtte, hommiku- ja õhtusööke, kasutusel just need nõud.

Nendelt taldrikutelt on söönud Margaret Thatcher, Mihhail Gorbatšov, Yasser Arafat – praktiliselt kõik riigipead ja peaministrid, välisministrid. Kõik, kes sealt 25 aasta jooksul läbi käisid.

Mõni aeg hiljem, kui ma olin juba Euroopa Parlamendi liige, aastal 2009, lähen mina jälle sinna restorani ja vaatan, issand, kui koledad nõud seal nüüd on! Mingid nüüdisaegsed, isegi mitte portselannõud. Mingid imelikud poolklaasist nõud. Kuna restoranipidajad olid samad kes varemgi, küsisin direktrissilt, kuhu on need ilusad taldrikud kadunud. Ta ütles, et neid läks nii palju katki ja sestap tuli serviis välja vahetada. Küsisin, kus vana serviis on. Selgus, et laos. Olin nii õnnelik ja palusin need nõud endale. Maksin päris palju selle lõbu eest.

Aga see on minu isiklik emotsioon. Olen ju kõigi nende riigipeadega seal laudade taga istunud ja nendelt taldrikutelt söönud. Mul on nüüd miskit väga väärtuslikku. See on ajalugu, mille pealt sa sööd praegu.  

Edasi lugemiseks: