ARVUSTUS | Venelased tõestavad „Ühe hingetõmbega“, et ka süvaveesukeldumisest võib korraliku spordifilmi teha

Venemaa spordidraamasid tuleb Venemaalt juba sama tihti kui Tuulast präänikuid. Koos heroiliste sõjadraamadega võib neid liigitada Venemaa nö. pehmeks jõuks, kus filmide ühine nimetaja on propagandistlik patriotism. Tõsi, seda on ilmselt iga riigi spordi- ja sõjafilmid. Venelased keeravad muidugi kohati vinti üle ja nii näiteks oli 1976. Aasta OM-finaalist rääkinud kossufilm juba pehmelt öeldes koomiline.

Süvaveeujumise legend Natalia Molchanova elu aluseks võttev „Üks hingetõmme“ suudab propagandahetkedest üllatavalt lihtsalt mööda ujuda. Tõsi, leidub lause, kus esmakordselt sukeldudes rekordilähedase tulemuse tegev peategelanna ütleb enda võimekuse põhjuseks iseenesestmõistetava lause „See on nõukogude ujumiskool“ ja kus tema hilisemaks mentoriks saab üliinimesi koolitav endine staarkindral. Aga sellest hoolimata on põhirõhk ilusatel veealustel kaadritel ja üksikemast süvaveeujuja kodused, majanduslikud ja perekondlikud probleemid, mis temal kõige kõrgemale tipptasemele jõuda takistavad.

Film kulgeb väga kiirelt ja järgib vähemalt Wikipedia järgi Molchanova elu keskmisest täpsemini. Tõsi, siitsealt on draamat juurde keeratud, mõni võistlus teisega kokku pandud, aga tore on näha, et vahepeal satub kinodesse ka spordifilme, mida pole pehmelt öeldes rumal vaadata.

Aga autoralli? Ma loodan endiselt, et filmilavastajatelt tuleks üks vinge mängufilm vihasest saarlasest, kellele meeldis omal ajal ka sukelduda, kuid seejärel sai kõige kiirem rallimees. Aga vaevalt, et rallisport niipea filmilina jaoks piisavalt seksikaks muutuks.