Blogid

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas peeti tsaariaja rahvuslikeim üldlaulupidu 

Tõnis Erilaid, 26. juuni 2020, 08:07
Tartus Raadi orus mängiti 2019. aastal Eesti esimese üldlaulupeo sünnist jutustavat lavastust "Pidu tuli".Foto: Aldo Luud
Täna 110 aastat tagasi kogunes rahvas Estonia Seltsi korraldatud VII üldlaulupeo teise päeva kontserdile platsile praeguse Laulupeo tänava ja Tartu maantee nurga lähedal.

Samal ajal taheti panna Estonia teatrimaja nurgakivi. Plats ehiti juba vanikute ja lippudega, kõik oli kõnedeks valmis, kui saabus teade, et kuberner (Izmail) Korostovets keelas kõik eestikeelsed kõned. Estonia juhatuse esimees Friedrich Akel otsustas seepeale, et teatrimaja nurgakivi panek jääb hoopis ära, sest sellega tunnistataks eestlased teisejärgu kodanikeks oma kodumaal.

„Vastuolud valitseva võimu ja rahvusliku iseteadlikkusega jõudsid seega haripunkti,“ kirjutas hiljem Postimees. Seetõttu oli ka 10 100 osalisega VII üldlaulupidu kujunenud „kõigist senistest rahvuslikumaks, kui seal ettekandele tuli suuremal arvul nüüdisaega kuuluvate eesti heliloojate töid,“ nagu Postimees märgib. Tõsi, kui koorilaulud olid kõik Eesti autoritelt ja eestikeelsed, siis puhkpillimuusika polnud autorluselt nii rahvuslik. Sellel üldlaulupeol olid esimest korda laval lastekoorid. Sega- ja meeskoore juhatas Mihkel Lüdig. Pealtvaatajaid oli ehk 35 000 kanti.

„Laulupeo lõpp kujunes haruldaselt ülevaks, kui lauljad ja rahvas vaimustusega laulsid „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ ja (David Otto) Wirkhaus lasi mängida „Porilaste marssi“,“ võtab Postimees oma juhtkirjas veel aastaid hiljem kokku.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee