Urmas Sõõrumaa meenutab esimest kohtumist isaga: ta lubas mulle miilitsa kutsuda
Sõõrumaa kasvas kuni murdeeani ema ja võõrasisaga. "Mina ei mäleta, et oleksin tolle ajani isast väga puudust tundnud. Mingi mehe lõhn oli majas olemas ja ma ei mäleta, et oleksin pidanud koolis või seltskonnas tundma puudust, et teistel on ja mul ei ole," räägib Sõõrumaa saates "Käbi ei kuku...".
Pärast sõjaväge otsustas ta aga oma bioloogilise isa üles otsida. Esimene kohtumine ei olnud Sõõrumaa sõnul kuigi meeldiv. "Ta lubas mulle miilitsa kutsuda. Ta arvas, et ma tulen nagu tollel ajal ikka – tuli keegi, kes püüab ära tõestada, et ta on tema isa ja siis hakkab välja pressima. Sealt joonistus tema huvitav iseloom välja."
Kui Sõõrumaa oli juba 40aastane, otsis isa ta aga ise üles. "Me suhtlesime tema elu lõpuni täiesti normaalselt ja mul ei ole kunagi olnud midagi tema hukka mõistmiseks, pigem olen püüdnud mõista. Tänasel päeval olen eriti tänulik, et ta süstis elujõulise inimesena seda elujõudu ka minusse."
