Johannes Üksi: ühe unustatud eestlase lugu

„See oli must kast, umbes jalg maad pikk, pool jalga lai, mille mõlemal pool küljel olid pikad kepid. Neist hoidis kurat kinni. Ja kohe oli mul teadmine, et seal sees on põrgu tuli, millega minu vaimu põletama hakatakse. Need olid meeleheitlikud silmapilgud, kui kurat selle kasti minu jalataldade vastu pani. Hing karjus ja sellega ühes ka keha,“ kirjutab Johannes Üksi palavikulises hoos oma osalt autobiograafilist juttu „Viirastused ja vaimud“, mille Postimees 1923. aasta alul kuue pika joonealusena avaldab. Koos ülamärkusega „(kirjutatud) Tartu ülikooli närvihaiguste kliinikus“.   

Üksi kinnitab, et hakkas juba nooruses viirastusi nägema pärast seda, kui ta kuue ja poole aastasena peapõletikku põdes. Algul olid unenäod leebed. Kaheksa-aastaselt kordunud üks ja sama: laual on tohutu kuhi hõberahasid. Hommikul roomanud ta neid otsides isegi põrandal, aga mida pole, need on rahad. Vanemaks saades painasid teda  vaimud, viirastused, taevas ja põrgu ning unenäod.

Ja kuidas läks jutu lõpp?