Tatjana Järvi tutvus Urmas Kibuspuuga Ago-Endrik Kerge filmi „Savoy ball“ (1985) võtetel. Urmase tervis läks halvemaks „Savoy balli“ võtete lõpu poole. „Viimastel võttepäevadel Urmast enam ei olnud. Filmis on toodud põhjenduseks, et tegelaskuju ei saanud tulla, sest tal oli ees kauge-kauge sõit…“ meenutab Tatjana.Foto: Kaader filmist „Savoy ball“/ Eesti filmi andmebaas
Katrin Helend-Aaviku 19. juuni 2020 22:30
„Urmas näitas oma õrnahingelist külge neile, keda ta usaldas. Ju ta siis mind usaldas, et ta end mulle nii palju avas. Aga ka minu jaoks jäigi ta lõpuni veidi salapäraseks. Ta oli minu jaoks nagu tabamata ime. Seepärast oli temaga alati väga huvitav,“ meenutab Tatjana Järvi, kes oli Urmas Kibuspuu kõrval tema viimased aastad. Neid ühendas sügav hingeline side.

„Urmas näitas oma õrnahingelist külge neile, keda ta usaldas. Ju ta siis mind usaldas, et ta end mulle nii palju avas. Aga ka minu jaoks jäigi ta lõpuni veidi salapäraseks. Ta oli minu jaoks nagu tabamata ime. Seepärast oli temaga alati väga huvitav,“ meenutab Tatjana Järvi, kes oli Urmas Kibuspuu kõrval tema viimased aastad. Neid ühendas sügav hingeline side.

„Juba 35 aastat on möödas…,“ vajub Tatjana hetkeks mõttesse. Ta pole aastaid lugenud. Neid, mis on möödunud Urmase lahkumisest. Ajal on võlujõud kaotada aastate, kuude ja päevade mõõde ning köita mälestused erivärviliseks lillekimbuks.

Tatjanale meenub üks suvine päikseline päev. Üsna samasugune kui see, mil temaga kokku saan ja me Nõmme turu kivimüüri ääres piibelehti müüvast vanaprouast mööda jalutame ning kohvikuaeda päiksevarju istume.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad