Foto: Julia Vakina
Seisukoht
19. juuni 2020, 18:30

Seisukoht | Kuhu küll kõik nukud jäävad?

 „Viime nime sisuga kooskõlla,” ütles NUKU teatri kunstiline juht Mirko Rajas, kui teada anti, et uuest hooajast kannab see asutus nime Eesti Noorsooteater. Ühtlasi teatati, et teatri peamiseks sihiks on jätkuvalt noorele vaatajale suunatud lavastuste loomine. Vabandust, aga säherdune liigutus ja seda saatev põhjendus on leebelt öeldes naeruväärsed.  

Kui 1952. aastal loodi Ferdinand Veike eestvõttel Eesti Vabariiklik Nukuteater, sündis kaubamärk, mis on tänaseks päevaks mitte üksnes Eestis, vaid ka mujal maailmas tunnustatud. Nüüd tuleb sellesama teatri uus põlvkond välja mõttega sisse töötatud kaubamärk kaotada. Veider, kas pole? Teatri juht Joonas Tartu väidab, et nimevahetus tähendab edasiarengut. Ei kõla usutavalt – pigem jääb mulje, et nukuteatril on ideed otsas. Et kui ei oska enam midagi uut teha, siis vahetame nime? 

Hea küll, noor vaataja, kellest Rajas kõneleb, võib tinglikult ka väikelaps olla. Tinglikult, tõepoolest. Selge see, et Rajas tahab teha täiskasvanutele mõeldud lavastusi, mida presenteeritaks noortelavastustena. Sõnaga, Rajas tahab legaalselt keskenduda suurtele vaatajatele. Kuhu aga jäävad kõik nukud, nukulavastused, klassikalised muinasjutud ja lapsed, kes neid tahaks näha? Vaadates uue hooaja repertuaari, siis eikuhugi. Vähemalt mitte sesse teatrimajja. Pigem tuleb neil kärmelt noorsooks kasvada, et selle teatri uksest sisse pääseda. Selle teatri uksest, mis pärast nimevahetust enam teiste teatrite seast millegi poolest ei eristu, vaid on lihtsalt üks paljudest.

Kummaline, aga aastast 1952 on nukuteater olnud paik, kuhu on oodatud just lapsed. Just seetõttu on riik, teisisõnu maksumaksja, seda teatrit toetanud. Kõigi riigiteatrite juhid vastutavad naha ja karvadega iga sendi eest, millega riik neid toetab. Nad vastutavad ka ajaloolise kaubamärgi eest, mida hoiavad. Nukuteatri juhid näikse teistpidi käituvat. Sestap tõuseb vägisi küsimus, miks peaks maksumaksja heast peast toetama vastset noorsooteatrit, mis enam lapsvaatajast ei huvitu ega kirgastu ning millel puuduvad nii iseloom kui oma nägu. Ei peakski.