Foto: TH
Kommentaar
18. juuni 2020, 18:57

Mart Soidro | Urmas Sõõrumaa järjekordsed triibulised

Pean lugu heast näitekunstist, kus saab nii nutta kui ka naerda. Kui Eesti Olümpiakomitee tagasivalitud president Urmas Sõõrumaa kutsus uude täitevkomiteesse terve hulga mõjukaid, kuid spordikaugeid poliitikuid põhjendusega, et neile võib ta iga kell helistada ja nende kabinetiuksed on suurannetaja saabudes alati lahti, hakkasin südamest naerma.

Miks? Meenusid viimased kohalikud valimised, kus pealinna valimisvõitlusse lisasid vürtsi Savisaare valimisliit ja Tegus Tallinn. Valimisliidu kampaaniakuluks deklareeriti 546 680 eurot, millest Urmas Sõõrumaa tasus 310 503 ja Jüri Mõis 70 000. Tulemus? Savisaar võttis isikumandaadi ja pääses volikokku, Sõõrumaale ja Mõisale jäi arvete maksmise rõõm. 

Keegi ei kahtle, et Sõõrumaa võis toona isakesele iga kell helistada, küllap oli ka Hundisilma talu värav ootusärevalt irvakil, aga mida ei olnud, oli loodetud valimistulemus. Kaks vahvat husaari lootsid kuulsa ruuna seljas hea tulemuse teha, aga paraku jõudis finišisse vaid nimekas ratsu.

EOK-i presidendi valimistel läks Sõõrumaal paremini. Kuidas võinuks siis teisiti minna? Intervjuus Priit Pulleritsule (Postimees, 13.06.2020) teatas Savisaare pikaaegne toetaja, et tema võitu võinuks väärata vaid „Looja ja kapo”. Samuti osutusid valituks kõik Sõõruma poolt esitatud täitevkomitee kandidaadid. Selle vahega, et kõige rohkem hääli kogusid spordiga sina-peal olevad Allar Levandi (109) ja Kristjan Port (108), kõige vähem aga spordikauged Jaanus Karilaid (85) ja Helle-Moonika Helme (76 häält). 

Kuid see polegi oluline, peaasi, et täitevkomitee oleks mehitatud kõigi riigikogus esindatud erakondade liikmetega. Nemad jagavad ju maksumaksja raha. Paraku jäi Sõõrumaal kahe silma vahele meie kaitsevägi, kelle esindajat ei olnud isegi kandidaatide hulgas. Küllap tundus see suurärimehele nii iseenesestmõistetav, et mundris mehed, kel raha jalaga segada, tema lennukaid plaane vastuvaidlematult täidavad.

Krokodilli topis

Möödus kaks päeva ja Eesti Päevaleht teavitas lugejaid kohutavast uudisest: kaitseväe spordirühm likvideeritakse! Selle kõrval pilt meie kõige kuulsamast üleajateenijast ja fotoallkiri: „2013. aastal asetati maadleja Heiki Nabi vormile pärast teist MM-kulda kaprali pagunid. Nüüd rebitakse need maha.” Loo autor Jaan Martinson ei hoidnud juhtunu kirjeldamisel kokku ei värve ega lugejate närve. „Võib arvata, et järgmisel NATO kaitseministrite kohtumisel tutvustab minister Luik kolleegidele uhkusega, kuidas Eesti kaitsevägi löödi tippspordist puhtaks ja enam tiluliluga ei tegele.” „Tilulilu” all pidas Martinson ilmselt silmas 15-liikmelist kaitseväe spordirühma, kuhu kuuluvad kolm sõudjat ja laskesuusatajat ning kaks maadlejat, laskjat ja orienteerujat. Lisaks veel kergejõustiku, triatloni ja sõjaväelise viievõistluse viljeleja. 

Meenutan vahelepõikena lugu, mida rääkis mulle meie üks tituleeritumaid korvpallureid Jaak Lipso, kes mängis aastatel 1963-1969 Nõukogude armee keskspordiklubi (CSKA) meeskonnas ja mida juhendas legendaarne treener Aleksandr Gomelski. 1967. aastal sai N Liidu kaitseministriks Andrei Gretško ja vana rebane Gomelski tahtis Lipso abiga uue ülemusega tutvust sobitada. Marssal mängis parasjagu tennist, kui Lipso ja Gomelski halli sisenesid.

Gretško: „Oo, Lipso, kurat! Jäite spartakiaadil kolmandaks ja sa julged minu juurde tulla! No, räägi, mis sul vaja on?

Lipso: „Minul ei ole midagi vaja, treener tahaks teiega rääkida.”

Gretško: „Oota, ma mängin seti lõpuni!”

Selgus, et Gomelski vajas kaitseministri abi, et mõned silmapiiril olevad korvpallurid Moskvasse sissekirjutuse saaksid ja marssal oli üks kolmest, kel oli voli seda anda. Gretško oli väga üllatunud, kui Gomelski talle järgmisel kohtumisel tänutäheks Brasiiliast soetatud krokodilli topise tõi.

Selle loo meenutamisega ei taha ma kaugeltki väita, et kui meie olümpiakomitee president läinuks kaitseministri jutule topisega, saanuks ta oma tahtmise.

Nali ja kommiraha

Delfi saates „Mehed ei nuta” (16.06.2020) väitis Eesti spordiajakirjanduse au, mõistus ja südametunnistus Peep Pahv, et Eesti kaitsevägi on naljanumber ja 350 000 eurot, mis kulus seni spordirühma ülalpidamiseks kaitseministeeriumi jaoks kommiraha. Julgen mõlemas väites sügavalt kahelda. Aga eks meie arusaamad ümbritsevast ongi kardinaalselt erinevad. Arutagem pigem spordirühma otstarbekuse üle, kes väidetavalt on toonud meile ülemaailmset kuulsust. Spordirühm loodi 2006. aastal. Enne seda „teenisid” raskejõustiklased Viru pataljonis, suusatajad Kuperjanovis ning sõudjad ja purjetajad Pärnu pataljonis. Leiti, et mõistlik on nad kõik ühe mütsi alla kokku koguda.

Milline on valikuprintsiip? Kui ma Eesti Päevalehes spordirühmast toona kirjutasin (EPL, 23.10.2006), väideti mulle, et üleajateenijad peavad koha säilitamiseks täitma rahvusvahelise tiitlivõistluse A-normi või tulema tiitlivõistlustel 30 parema hulka. Praegust spordirühma koosseisu vaadates tundub mulle, et paljudel on see nõue täitmata. Jätame kõrvale Heiki Nabi, kes on A-taseme mees (palk 2500 eurot , millele lisandub 2200 eurot ettevalmistustoetust), ülejäänud on kõik C-kategooria sportlased (1000 eurot kuus). Nii otsekoheselt kui see ka ei kõla – kaitseväe hingekirjas olemine on nende jaoks põhiline sissetulekuallikas.

Tulihingelised spordirühma toetajad väidavad, et üleajateenijad toovad meile kuulsust militaarmängudelt. Millegipärast on mul jäänud kahe silma vahele, kuidas meie spordirühma sõudjate kolmik (Tõnu Endrekson, Kaspar Taimsoo ja Andrei Jämsa) kolmekesi neljapaadil sõjaväelaste maailmameistrivõistlustel medaleid toovad. Mis ei tähenda seda, et nad spordirühma mittekuuluva Andres Rajaga ei võiks seda tulevikuski teha tavalistel tiitlivõistlustel.

Ühesõnaga: tegevsõjaväelaste tööülesanded on siiski seotud riigi sõjalise kaitsega, mitte kergejõustiku (Martin Kupper) või triatloniga (Kirill Kotšegarov). Kaitseväe juhataja otsuse kritiseerijate meelepaha on küll mõistetav, aga nad jätavad nimme kahe silma vahele lubaduse, et umbes 30-liikmelisse ajateenijate spordirühma on kavas juurde võtta veel kümmekond sportlast.

Lõpetuseks. Samal ajal, kui ma neid viimaseid ridu arvutisse toksin, toimub NATO kaitseministrite videokohtumine. Millal Heiki Nabi sõjaväe vormilt kaprali pagunid maha rebitakse ja kas seda teeb NATO peasekretär Jens Stoltenberg isiklikult, pole veel teada.