Blogid

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas koolera surmavikat taas niitma pääses 

Tõnis Erilaid, 18. juuni 2020, 00:04
Foto: PantherMedia/Scanpix
1853. oli mitmeti oluline aasta. Esimest korda ilmus „Kalevipoeg“, puhkes Krimmi sõda, mis varsti Tallinnaski häda tegi. Filippo Pacini avastas koolera põhjustaja, kuid sellest saavutusest polnud teadagi veel abi, kui see haigus, mis inimesi võis paari tunniga surma viia, just sel aastal taas Eestimaa kubermangu jõudis.

18. juunil uue kalendri järgi tulid Tallinna sadamas sõjaväe transpordilaevalt kaldale kaks madrust, kes enne seda, kui nad sõjaväehospitali paigutati, jõudsid nakatada laevakaaslasi ja ka mõne linnaelaniku. Haigus levis kiiresti üle linna, jõudis paari päeva pärast Harjumaale ja edaspidi kogu kubermangu. Oli haripunktis augusti alul ja rauges oktoobris külmade ilmadega. Maal olid taluinimesed suvel hirmul, sest levis jutt, nagu saadaksid mõisnikud välja valgesse rõivastatud „koolerakülvajaid“ – rahvast olevat juba liiga palju siginenud ning parunid ei jõudvat neid ülal pidada. Kuid ei jäänud härradki koolera surmavikatist puutumata. 

Kõige hullemini laastas koolera inimesi, kes haigete ja surnutega kokku puutusid ehk siis nende põetajaid ja laibapesijaid. Loomulikult olid haiguspuhangu ajal löögi all kidura keha ja tervisega inimesed ja selliste kohtade elanikud, kus jõest joogivett võeti. 

Epideemia oli karm. Kogu kubermangus surid pooled inimestest, keda haigus tabas. Tallinnas koguni 57 protsenti, kirjutab Mihkel Aitsam.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee