Raamat

KATKEND RAAMATUST | Marianne Mikko: muidu päris arukad inimesed haarasid kivi, kui said süüdistada Rootsit hoolimatu suhtumise pärast vanuritesse 

Ohtuleht.ee, 16. juuni 2020 16:56
Foto: Marianne Mikko
Marianne Mikko jäi koroonakriisi alguses Rootsi  lennufirma SAS pantvangiks, sest tagasisõit Göteborgist Tallinna lükkus aina edasi. Nõnda võttis ta kätte ja hakkas oma mõtteid, hirme ja rõõme nn koroonakuningriigis kirja panema. Sellest sündis kõige muu kõrval ka paraja irooniaannusega vürtsitatud päevikuvormis raamat peakirjaga „Kroon kuningriigis. Eestlase märkmed pandeemia ajal Rootsis“.   

„See raamat on ja ei ole ka päevik. Nende kaante vahel on mõtisklused, mis mind valdasid neljakümne päeva vältel, mil mu saatus sõltus ennekõike SASi otsusest lennata või mitte. Tulin Rootsi teadmisega, et tagasilend Eestisse toimub kümne päeva pärast. Ometi kusagil sügaval sisimas tundsin algusest peale, et Göteborgi jään seekord kavandatust kauemaks, "kirjutab  Marianne kirjutab oma päevik-raamatu kohta.

"Elasin koos rootslastega, jagades nende hirme ja rõõme. Kohtusin päris paljude Rootsi inimestega samal ajal, kui Eestis kehtis nõue püsida kodus. Elu tahtis elamist. Varem või hiljem läks seltskonnas jutt koroonale. Vahel viskasime ka võllanalja. Kas teate, miks Uppsalas on nii vähe koroonasse nakatunud inimesi? Sellepärast, et ülikoolilinnas kannavad kõik prille.

Rootslased olid oma vabaduse üle uhked, aga maailm vaatas neile kui vastuvoolu ujujatele viltu. Eestlasena andsin endale aru, et Rootsi tee on väga eriline. Või vastupidi – väga loomulik.“

Õhtuleht avaldab raamatust 34. peatüki. 

34. päev

Stockholmi surmadest pea kolmandik oli seotud vanadekodudega. Uuriti põhjust. Muidugi, vanemaealised on haprama immuunsüsteemiga. Piisas, kui keegi töötajatest viiruse sisse tõi ja siis ei saanud koroona levikut kuidagi tõkestada. Maski kandmine polnud eriti levinud. Veel vähem oli see kohustuslik.

Meedia võttis eakate teema laiemalt ette. Ajakirjandus asus pommitama sotsiaalteenusega tegelevaid ametkondi, esitades ametnikele küsimuse, miks vanemaealiste rootslaste juures kodus hooldustöid tegevad inimesed maski ei kanna. Sest isikukaitsevahendeid ei jaguvat ja see polevat antud olukorras prioriteet.

Rootsi meediast sai lugeda ja vaadata lugusid, kuidas vanainimene ise ostis desovahendi, et pärast hooldustöötaja lahkumist oma kodu desinfitseerida. Või kuidas rootslased käisid oma vana ema või isa vanadekodu akna taga külastamas, samal ajal sidet pidades siseruumis viibiva vanainimesega nutitelefoni kaudu. Üks videoklipp näitas, kuidas muusikud andsid väikese kontserdi vanadekodu peasissekäigu ees.

Ma ei kippunud näoraamatus eriti sõna võtma Rootsi poolt või vastu, ent korraks andsin kiusatusele järele. Kirjeldasin, mis minuga ja minu ümber Rootsis toimub. Sain pöial püsti meeldimisi, aga ka tõsiselt kurje kirju. Üks minuealine moekunstnik noomis mind kui halba eeskuju andvat naisterahvast. Mina koos Rootsiga olevat süüdi seitsmes surmapatus, kui julgesin seada kahtluse alla tema faktid hirmu all elavatest rootslastest nagu ka lausejupi õudsest Rootsist.

Muidu päris arukad inimesed haarasid kivi või kirve, kui said süüdistada Rootsit hoolimatu suhtumise pärast vanemaealistesse. Mõistagi polnud see tõsi. Eestis laialt levinud kriitika Rootsi maksupoliitika suhtes tagab rootslasest pensionärile inimväärse vanaduse, millest Eesti pensionär ei oska unistadagi. Praegune strateegia karjaimmuunsuse saavutamiseks erines Rootsi tavapärasest sotsiaalpoliitikast. Midagi tuli ohverdada üldiseks hüvanguks. Mõistuspärane lähenemine viis mõtte nendele, kes nagunii varem või hiljem lahkuvad.

Kui ennast kõrvalt vaatasin, siis sain aru, et Facebooki kasutasin vähem ja vähem. Tavaliselt riputasin üles vaid mõne foto loodusest. Või linnaruumist. Isegi ei tea miks, aga kõikvõimalikes foorumites ei tahtnud osaleda. Inimesed ärritusid oma kommentaare kirjutades kuidagi kiiresti. Õige pea tuli mängu mõni troll või fundamentalist, kes teadis kõike. Miks peaks aega raiskama vasikatega võidu jooksmise peale.

Foto: Marianne Mikko

Panin tähele, et lilled olid muutunud mulle tähtsamaks kui kunagi varem. Peaaegu et rääkisin oma tulpidega. Kõik vaasid olid mängus. Jälgisin teraselt, missugust värvi tulbid on esindatud ja missugust värvi pole vaasides veel eksponeeritud. Väiksemgi närtsimisilming pani mind uute järele tõttama. Avenynil asub tõsine lillekauplus nagu ka võimalus varahommikust hilisõhtuni lillekimp COOPist soetada.

Korraks tegin katset liiliatega. Nad on majesteetlikud, aga mulle ei meeldi nende eriline lõhn. Nii et meie tutvus jäi lühikeseks. Vaasis õilmitsedes lisasid roosad liiliaõied kodule rohkem elegantsi, kui lillepoes oskasin eeldada. Lennujaamas Peteri poolt kingitud punased roosid olid kõikidest koroonaaja lilledest üle. Kust võtsid need roosid jõu kolm nädalat järgemööda igal hommikul silmi lahti lüües mind rõõmustada, teavad vaid inglid.

Võrdselt tulpidega tuli nagu välk selgest taevast minu ellu sel kevadel kaelus-turteltuvi. Ta tuli just siis, kui rõdu oli saanud uue ilusa puukatte. Arvan, et see lind oli esteet. Kindel aga oli üks – ta tuli meie rõdule luurele. Keskkond osutus isaslinnu silmis elamiskõlblikuks. Guguu-guk, guguu-guk! Kui ta päeva jooksul korduvalt oli rõdu piirdepuul kõõlunud, siis sain aru, et lind on tulnud, et jääda. Mu tuju tõstis see, et ta lasi endale päris lähedale. Mul õnnestus teda läbi ribakardina jäädvustadagi.

Foto: Marianne Mikko

Samal teemal

13.09.2019
Marianne Mikko kirjutab elukooli raamatuks

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee