Raimond Kaljulaid | Tallinna uusarenduste korteritest võiks osa anda linnale munitsipaal- ja sotsiaalpindadeks

Nähtamatud inimesed

Kirjutasin hiljuti Tallinna teede korrahoiu alarahastamisest ja see pälvis palju tähelepanu. Arusaadav, sest teid kasutavad kõik – autojuhid, jalakäijad ja kergliiklejad. Tallinnalt eluruumi ootava kahe ja poole tuhande inimese mure on suuresti nähtamatu, kuid me peame sellest rääkima.

Miks need inimesed vajavad elamispinna osas linna abi? Põhjused on erinevad: nõrk tervis või raske puudega lapsed, väga keerulised sotsiaalsed põhjused (ka lähisuhtevägivald), kõrge vanus jne. Neil inimestel sageli ei ole oma õiguste kaitseks võimalust pöörduda kohtusse ega ka erilist lootust tõstatada oma muresid meedias. Nad on teatud mõttes unustatud ja poliitikutele nähtamatud.

Kuid see ei tähenda, et neid ei ole olemas. Inimesi, kes ootavad linnalt korterit või elamispinda on Tallinnas üle kahe ja poole tuhande, kõige rohkem Lasnamäel. Paljud nendest inimestest on oodanud järjekordades aastaid ja aastaid. 

Linnakortereid pole piisavalt

Eluruumi tagamine on sotsiaalhoolekande seadusest tulenev kohustus. See aspekt on väga oluline. Eluruumi peab abi vajavale inimesele tagama. Kui omavalitsus seda ei tee, siis ta rikub seadust.

Tallinnal on täna suurusjärgus neli ja pool tuhat linnakorterit. Aja jooksul osa neist vabaneb ja neid pakutakse järgmistele. Selle artikli kirjutamise ajal ei olnud mitte ühtegi vaba eluruumi pakkuda viies Tallinna linnaosas: Kristiines, Lasnamäel, Nõmmel, Pirital ja Põhja-Tallinnas. Haaberstis oli üks vaba korrer, Kesklinnas kolm ja Mustamäel neli. Kokku kaheksa vaba korterit – samal ajal on kaks ja pool tuhat inimest järjekorras.

Uusi maju on töös hetkel kaks. Põhja-Tallinnas valmib juba tänavu novembris 80 korteriga maja. Mustamäele on planeeritud suurem 130 korteriga elamu, kuid selle projekteerimisega alles alustatakse – ehitamisest rääkimata.

Kui mõlemad hooned valmis ehitatakse, tuleb linnale juurde pisut üle 200 uue korteri. Seda on 13 korda vähem kui vaja. Lasnamäele, kus on enim inimesi korterijärjekorras, täna uusi munitsipaalmaju ehitada ei kavatseta.

Koostöö erasektoriga ja parem taustakontroll 

Minu eesmärk ei ole linnavalitsust kritiseerida, vaid pakkuda lahendusi. Seda olukorda on võimalik muuta.

Esiteks saab ehitada rohkem eluruume ja võimalikult soodsa ruutmeetri hinnaga. Meil on linnas üldiselt probleem – erinevatel põhjustel ei ehitata piisavalt maju, kus oleks just väiksemaid ja taskukohasema hinnaga kortereid, mida vajaksid noored.

Samas tuleb olla realist – kõigile soovijatele korterite ehitamiseks ei ole linnal raha. Linna sõnul on ühe korteri valmimise keskmine hind suurusjärgus 80 000 eurot. Kõigi järjekorras ootavate inimeste eluruumiküsimuse lahendamiseks tuleks juurde ehitada suurusjärgus 200 miljoni euro eest uusi kortereid.

Kui tahaksime probleemi lahendada nelja aastaga, oleks vaja 50 miljonit eurot aastas. Tänavu on linnaeelarves munitsipaalelamutele eraldatud alla kolme miljoni euro.

Osaliselt saab toetada korterite üürimist, mida täna ka tehakse. Kuid ka sellega ei lahenda probleemi lõpuni ära. Kõigile eluaset vajavatele inimestele korteri üürimine läheks linnale maksma kümneid miljoneid eurosid aastas.

Tuleb teha koostööd erasektoriga. Maailmas on linnu, kus kinnisvaraarendajatel on kohustus anda osad valmivad korterid linnale. Ka meil pannakse arendajatele kohustusi taristu või näiteks lasteaia ehitamise näol. Tallinna arendajad on rääkinud, et nende kohustuste arvestamiseks võiks olla selgem ja läbipaistvam valem. Võib-olla aitaks põhimõte, et teatud osa korteritest tuleb valmivates majades anda linnale munitsipaal- ja sotsiaalpindadeks?

Loomulikult peavad linnapoolsed tingimused olema ka arendajate jaoks õiglased ja selged.

Eelmisel aastal sai Tallinnas kasutusloa surusjärgus 2800 uut korterit kortermajas. Kui neist näiteks iga kahekümnes oleks ehitatud linnale, siis oleks linnal tänavu üle saja korteri lisaks.

Võimalik, et erasektori abil saaks rahastada suuremas mahus ehitamist.

Viiendaks, linn peab enda asjaajamise üle vaatama ja paremini välistama võimaluse, et munitsipaal- ja sotsiaaleluasemete süsteemi kuritarvitatakse. Linnalegende selle kohta on palju.

Inimese arvele võtmisel teeb linn taotlejale taustakontrolli. Uuritakse seda, kas inimene töövõimeline, milliseid toetusi ta on saanud, kas inimene on töötuna arvel, vaadatakse infot sissetulekute kohta, kontrollitakse, et inimesel ei oleks kinnisvara jne. Tuleb veenduda, et see on piisavalt põhjalik.

Hetkel ei saa me välistada, et samal ajal kui tõsise puudega üksik eakas inimene ootab linnalt korterit, on mõni linna korteritest täiesti terve ja toimetuleva inimese käes.

Et eluasemeprobleem tõesti lahendada, on ilmselt vaja teha kõiki ülalmainitud asju ühel ajal – ehitada rohkem ja kaasata selleks raha, teha koostööd arendajatega ning lüüa linnakorterite üle arvepidamises kord majja.

Kui samas vaimus jätkata, ei lahene tuhandete inimeste eluasemeprobleem kunagi. Nad jäävadki järjekorda ootele.

Arusaadavalt on see suur töö ning selle eelduseks on see, et Tallinn saab tugeva sotsiaalse närviga linnavalitsuse, kes märkab nende enam kui kahe tuhande inimese muret.