Blogid

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Männikul kärgatasid jubedad plahvatused 

Tõnis Erilaid, 15. juuni 2020, 00:10
Foto: Aldo Luud
Juuni oli sõjaväe moonalaos ja selle ümbruses Männikul äraneetud kuu. 14. juunil 1934 oli sõjakooli aspirantide kuulipildujarühma liige leidnud Waldeki laskevälja männikust suurtükimürsu ja selle teiste keskele toonud. Mürsk lõhkes. Üheksa aspiranti sai surma, kolm raskemalt ja 19 kergemalt haavata. 

Järgmised plahvatused kärgatasid Männiku moonalaos kõrge liivakarjääri sees vastu Pääsküla raba kuiva ja kuuma ilmaga 15. juunil 1936 parajasti siis, kui sealses vanas laboris (uut alles ehitati) oli kursustel kümmekond keemikut. Algul kaks suuremat ja seejärel  riburada terve ööpäeva väiksemad. Vaba Maa nentis, et õhusurvest hakkas isegi meri lainetama ja Männikul elanud Erika Aulik teatab oma mälestustes, et teisel pool raba purunesid Lootuse ja Vabaduse puiesteel ning nende vahel olevates põiktänavates elamute aknad.

Laborihoonest ei jäänud midagi alles. Plahvatuses hukkus 60 inimest: üheksa ohvitseri ja 51 töölist. Poliitiline politsei uuris põhjalikult, mis võis õnnetuse põhjustada. Võimalikuks peeti terroriakti ja ka töötaja enesetappu, kuid täpne põhjus jäigi selgusetuks.

Uuesti paistis taevalaotus plahvatuste kõuemürinast lõhki kärisevat 1944. aasta sügise hakul päikeseloojangu ajal, kui sakslased kohe pärast Vene lennukite pommirünnakut moonalao õhku lasid. Auliku mälestuste järgi kärgatasid plahvatused kogu öö. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee